Juunikuu kodus ja aias

 Saigi ka jaanikuu läbi. Kuidagi kähku on läinud see aeg. Alles ma kirjutasin oma maikuu tegemistest kui juba tuleb juunikuu kokku võtta. Elutempo on olnud kiire. Hoolimata sellest et juunikuusse mahtus ka 2 nädalat puhkust. Halastamatult kiiresti mõõdus see puhkus. Oli see mul kuu esimeses pooles. Ka puhkusejärgne aeg on kiirelt mõõdunud, hoolimata sellest, et lõviosa sellest olen pidanud tööl käima. 

Hakatuseks. Hoolimata jahedast kevadest sai taimekasv juunis hoo sisse. Lilleamplid lõid mul uhkesti õitsele ja taimed kasvasid lausa silmnähtavalt. Hoolimata sellest, et juuni algus polnud kuigi palav ka. Juuni esimesed päevad pakkusid veel öökülmaohtu ja päevaks pilviseid hetki ja vähest vihmagi. Pööre suve suunas toimus 4. juunil. Sealt edasi tulid ilusad kuid mõõdukalt soojad ilmad. See oli mõnus aeg. Sain väljas toimetada palavust kannatamata. Ülekaalus olid selged ilmad. Mul päikesepaneelid said tööd teha. Siiski mitte veatult. Terve kuu oli läbiv probleem: vigane automaatkaitse mis lülitas mu sel aastal rajatud "energiaplokki" pidevalt välja ja sellest tingituna jäi mul teatud osa päikeseenergiast tootmata. 

5. juunil alustasin osana ühest suuremast projektist kuumaveeboileri paigaldust maja pööningule. See on vajalik köögi puuküttega pliidil põhineva keskküttesüsteemi ehitamiseks. Keskkütet vajan aga vannitoa põrandakütte tarvis ja kui soojust üle jääb, siis laseks osa sooja ka esikusse plaanitavasse radikasse. Igal juhul esimene etapp selles tööde jadas oligi boileri vinnamine maja pöönigule. Seda sai tehtud koos vennaga ja üles sai vinnatud see rihmaga mõõda redelit lohistades pööningu otsaaknast. Vend lükkas boilerit tagant. Mina tõmbasin rihmast. Boiler on 200-liitrine ja seega üsna raske. Aga pööningule saime selle üsna kerge vaevaga. Pööningul oli mul kavas boiler paigaldada sarikapennide peale. See polnud aga kerge ülesanne. Üle pennide said paigutatud 5x10 cm prussid ja boiler oli kavas paigutada-kinnitada nende peale. Vajadusel veel pennide ja/või sarikate alla lisatoed. Koos veega kaalunuks boiler julgelt 300 kg ja see on juba paras koormus kahele sarikapaarile mis pidanuks seda boilerit toetama. Mõtlesin, et vinnaks boileri üles vintsiga. Siin tuli ette 2 probleemi: vints oli kuid sellel polnud trossi, lisaks polnud mul plokiratast mis kinnitada üles sarikate ühinemiskoha alla. Vintsile sai peale keritud selline lahjem 5-meetrine koormarihm. See asendanuks trossi. Koormarihmal oli otsas ka konks boileri külge kinnitamiseks. Plokiratta tegin ise. Saagisin ühe ümara aiaposti otsast ca 12 cm pikkuse jupi, puurisin sellest pikuti augu läbi. Ajasin august läbi 10 mm keermestatud lati. Kahele poole rullikut panin ehitusvinklid mis said kinnitatud mutritega keermalati otstesse..Vinklid said omakorda kinnitatud katuseroovide külge kohe katuseharja all. Sellest sai koormarihm üle aetud. Vints sai kinnitatud sarikapenni külge kruvidega. Vintsimine võis alata. Väntasin, koormarihm omandas pillikeele pingsuse. Rulliku kinnituse juures roovid nagisesid. Boiler kerkis maast üles. Rihm oli nüüd pillikeelest veel rohkem pingul!  Asi oli ikka väga kahtlane. Siiski jätkasin väntamist. Siis aga ilmnes üsna suur probleem: rihm ei tahtnud püsida rullikul vaid kippus üle rulliku ääre maha libisema. Oleksin pidanud rulikulr kõrgemad ääred tegema. Kohendasin rihma, väntasin uuesti. Boiler tõusid juba paari meetri kõrgusele pööningu põrandast. Väntamine läks raskemaks sest rullik kiilus kinni millegipärast. Ühel hetkel libises rihm rulliku pealt maha ja terav rulliku äär lõikas rihma läbi. Boiler prantsatas paari meetri kõrguselt põrandale. Käis kõva mürtsatus. Arg emane koer Nora põgenes kabuhirmus toast mille lae peale see pomm kukkus, teise tuppa. Mina vahtisin jupp aega lolli näoga veel rippuvat katkise otsaga rihma ja boilerit põrandal. Ema tuli pööningu akna taha küsima, mis juhtus ja kas olen ikka elus. Ka vend tuli. Mina olin täitsa elus ja terve, kuigi ehmunud ja pettunud ebaõnnestunud ettevõtmises. Boiler maandus ilusti jalaste peale ja isegi värv ei saanud kriimustada, rääkimata mõlkidest. Õnnelik õnnetus, peaks mainima. Vaid koer Nora sai korraliku ehmatuse. eks ema ja vend ka. Selleks päevaks oli ka tuju edasi jamada, läinud. Hea kah, et läinud. Järgmisel päeval tuli plaanidesse muudatus. Sarikapennide peale ma seda boilerit enam ei söandanud paigaldada. Paigaldasin selle hoopis pööningu põrandale. Selleks said üle talade paigutatud 2 5x10 cm prussi (need said eemaldatud sarikapennide pealt). Nende peale veel ristiprussid iga boileri jalase kohale, neid oli kokku 3. Ja lõpuks boiler sai sinna alusele ära fikseeritud suurte kruvidega. Boileri lähedusest said läbi vahelae toodud ka tsirkulatsiooni veetorud põrandakütte tarvis mis said juba varasemalt vannitoa remondi käigus paigutatud vannitoast köögi ripplae ja päris lae vahelisse tühimikku. Edasi ma rohkem esialgu boileriga ei tegelenud sest palju vajalikke materjale alates pliidi pudelist, lõpetades toruliimikega on alles soetamata ja soetamist takistas aga üsna napp rahaline seis. 

Juuni 1. dekaadi jäi ka sündmuste jada millest tegin eraldi kirjutise. Otse loomulikult oli see koerte kadumine, nende otsingud ja lõpuks leidmine ning koju tagasi toomine. Sellest on täpsemalt võimalik lugeda SIIT LINGILT.

Koerte otsimise käigus sai tehtud ka lummav maastikufoto viljapõllust sinitaeva taustal. Minu kodust üle poole kilomeetri  põhja suunas.

Viljapõld mida nägin koeri otsides.

 

Juuni 1. dekaadi jäi ka eelmisel suvel paigaldatud kaevupumba taaskäivitamine. Kui mõõnunud suvel sai pumbana kasutatud üht tühjenduspumpa siis seekord kasutasin 12-voldist paadi pilsipumpa. 12-voldi saamiseks kasutasin (loodetavasti ajutiselt kuni saan korraliku trafo koos alaldiga) 12-voldist autoaku laadijat. Pumbast hakkaski vesi tulema, see täitis kaevupumba all oleva kaevulaadse ehitise ja selt hakaks toru kaudu tagasi tiiki voolama. Ilus vaatepilt. Talinelgid kaevu ääres ka kasvasid jõudsalt. Siis tekkis mul aga idee, tekitada kaevupumba toru külge üks lillepott või -ampel milles võiksid olla näiteks petuuniad ja seal oma õitega kaevu kaunistada. Otsustasingi selle poti ise tega. Tegin selle betoonist. Hakatuseks sai linnuvõrgust teha potile "skelett" et lillepott ikka tugev oleks. Skeletile sai kiht-kihi haaval hakatud kasvatama betooni.

Betoonist lillepoti valmistamise algusjärgus kinnitasin selle posti külge, et see vastu maad ei oleks...

Palju korraga ei saanud sest see kippus siis ju sealt maha voolama või kukkuma. Lõpuks sai pott üsna ilus ja sile. Tegin taotluslikult tagumisse külge ka vertikaalse vao, et see paremini kaevupumba toruga sobituks. Lõpliku silumise tegin puhta tsemendiga ja silusin peoga. Pärast peopesa nahk kuivas ja kipitas küll. Tean, et on nahale väga kahjulik tsemendileelises olev kustutatud lubi kuid ikka tehakse asju mis pole tervislikud. Lõpptulemus koos petuuniatega jäi selline nagu kujutatud alloleval illustratsioonil: 

Valmis betoonpott koos petuuniatega kinnitatuna kaevupumba toru külge...

Puhkuse ajal alustasin veel ühe suurema projektiga. Nimelt hakkasin valmistama võreseina roniroosile, mille mai lõpus Türi Konsumist ostsin. Emotsiooniost sundis mind pingutama ja tegema pisut vingema võreseina, et seda võiks ka elumaja juurde paigutada. Raami ehitus läks üsna ladusalt. Materjali oli omast käest võtta ja ka vajalikud tööriistad on kodus olemas. Seega algus oli üsna paljutõotav.Ka raami vertikaalsed liistud said üsna kiirelt paigaldatud. Rohkem oli tegemist horisontaallliistudega. Otsustasin need paigutada igas rreas nihkega, et jääks efektsem. Keskele sai tehtud samas stiilis kuid 45 kraadi pööratud rombikujuline ornament. Seadsin omale suure väljakutse. Horisontaalsete liistude paigaldamine oli üsna ajamahukas. Samuti ornamendi tegemine. Lõppfinaal oli värvimine ka see oli ajamahukas. Valmis ta lõpuks sain.

Selline see võre lõpuks jäi...

Üks suur projekt juunis oli ka kastmissüsteemi ehitus lauda seinal olevatele lilleamplitele. Peamagistraaliks sai seinale kinnitatud 1/2" aiavoolik mille ostsin kohalikust Coopi ehituspoest. Iga ampli kohale tegin voolkusse augukese. Sinna paigutasin "stutsi" ja selle külge omakorda peene (ca 7 mm) musta kastmisvooliku. Selle teine ots suundus amplisse kus sai pandud pihusti. Viimased on teravikuga jalaga ja sain selle seal mulda torgates fikseeritud.  Magistraal-voolikuliini veega varustamiseks sai lauta tehtud veevärgi toruga ühendused kus on kolmikud, põlved veekraanid ja solenoidventiil. Viimane ongi üks tähtsamaid komponente sest peab õigel ajal avama ja sulgema veevoolu kastmissüsteemi. Solenoidi juhib Sonoff Basic nutirelee. Seda saan programeerida oma nutitelefoni äpist. Et veesurve liiga tugev poleks ja voolikuid ühendustest lahti ei lööks,  on laudaseinast läbi mineva toru otsa paigutatud vahekraanid,  mis on vaid õige pisut avatud. Süsteem hakkas üllatavalt hästi ka toimima ja nüüd on laudaseinal rippuvad 8 lilleamplit automaatselt kastetud ning minul ja ka emal kastmist vähem sest kasta on tõesti palju. Vaid väetada tuleb neid lilleampleid käsitsi kastekannuga. 

Osa lilleamplitest lauda seinal. 3 amplit jäi veel teisele poole ust. 

Juuni alguses hakkas õitsema üks kaunimatest ja rikkalikumatest õitsejatest - rododendron. Tänavu oli see tõesti ohtralt õisi täis. Eks mullune püsivale kasvuhohale istutamine, väetamine ja hapuveega kastmine on hästi mõjunud. 

Õiteehtes rododendron...

Olen mõelnud et see rododendron vajaks endale kaaslast teise rododendroni näol. Rododendron pidavat olema õnnelikum kui saab koos paarlisega kasvada. Kuigi ruumi on seal napilt, teen ma selle seatembu ikkagi millalgi ära, et valmistan koha ka teisele rodole ja istutan ta sinna. Püüan leida mõne sordi mille on hoopis teist värvi õied, et lisada kontrasti. 

Tiigi äärde rajatud pumbakaevu juurde istutatud talinelgid ehk habenelgin on juuniga hakanud õitsema. Eelnevalt viskasid need ka tublisti kõrgust ja mõnede kõrgus neist ulatub üle poole meetri. Aga ilusad nad on. 

Talinelgid on iga aia ehteks...

Juuni tõi üleüldse üsna palju õisi aeda ja üldse koduümbrusse. Kuu algus tervitas sireliõitega, lisaks õitsesid aia piiril laiguti meelespealilled. Muru oli paksult täis margareetasid. Jaanipäeva eel avas oma lõhnavad õied ebajasmiin. Kiviktaimlas ja müüridel kollendas kollane kukehari. Samuti näitas esimesi õisi harilik müürilill. 
Väljaspool aeda, köögiviljamaa servades ja ka köögiviljamas endas kasvavad siin-seal moonid. Need on hakanud ise kasvama.

Moone on mitmes eri värvitoonis

Õisi hakkas näitama ka tiigi ehe- vesiroos. Selle õisi peaks nüüd vahelduva eduga olema ja tulema kuni sügiseni. 

Vesiroos "Attraction" on oma suurte roosakate õitega kahtlemata üks mu aia pärlitest. 

Juunikuu jääbki meelde just väga jaheda alguse, seejärel keskpaiga kuumuse ja pikalt kestnud põuaga. Igaõhtune kastmine nii aias kui ka köögiviljamaal oli rutiin. Lisaks lilleamplitele, mis polnud ühendatud automaatse kastmise süsteemi, tuli kasta ka maakeldri juurde istutatud hostasid. Samuti jugapuud ja kerajat elupuud mis mõlemad ona alles suht väikesed, seega juurekava nõrk. Ajakulu suurendas ka see et teatud taimedele tuli kannust vett niristada, et see eemale ei voolaks vaid ikka juurteni imbuks. Ja nii igal õhtul.  Ei ole see aednku elu ka mingi meelakkumine ja lillede imetlemine. Palju higi tuleb valada ilu nimel. Peale jaanipäeva tulnud vihmahood kastsid mõningal määral ka minu aeda. Suuremad sajud ja äike jäid minu kodukohast paraku kaugemale.