Tiik (1. osa)

 Tiik on minu koduaia süda. Selle ümber koondub enamus aia elementidest. Tiik on aia kõige pilkupüüdvam osa. Ilma tiigita poleks mu aed see mis ta on praegu. Samuti poleks mu tiik ilma seda ümbritseva aiata midagi muud kui üks vett täis auk.

Tiigi varaseim ajalugu ulatub 1994. aasta hilissügisesse. Sel ajal tiiki füüsiliselt veel ei eksisteerinud. Kuid tiik oli olemas juba meie kõigi, eelkõige just minu ja mu isa peades. Olime vanemate, õe ja vennaga kolinud just korterist maamajja. Just siiasamasse Laupale kus elan tänini. Meil oli kohe siia kolides kindel plaan hakata aeda rajama tiiki. 

Labida lõingi maasse 1995. aasta 23. aprillil ehk siis jüripäeval. Kahjuks mul tollest ajast mingit foto- ega videomaterjali pole. Nimelt tol ajal oli mul hullumeelne plaan see tiik kaevata käsitsi, hoomamata mis mind maa sees ees ootab. Nimelt kiviklibune savirähk. Maapind oli veel kevadiselt niiske, lausa porine. Väljakaevatud muld sai ära veetud sellise kaherattalise käsikäruga mida mõned ka jalgratta järele  haakisid. Märg kleepuv muld ja savi jäid nii labida kui ka käru külge kinni. Käru oli ka vana ja roostes. Eks laudaõhk oli kärule laastavalt mõjunud aastatega mil see veel eelmise majaomaniku hoole all olles sai lehmassõnniku vedamiseks kasutatud. Nii need kärurattad raskete mullakoormate all ohates järele andsidki. Kodarad lendasid pinn ja pinn põia seest välja. Uut käru polnud võtta, õigemini raha uue ostuks. Nii sai seda mulda edasi veetud tsink-plekk-pange kasutades. Töö oli ränkraske ja tiigikaevamise tahe suur. Aeglaselt aga kindlalt auk maa sees süvenes. Ka vesi kippus sisse sinna. Tiigi nime ei võinud tol ajal seda saviauku iseloomustades veel suhu võtta. See oleks olnud tiigi kui sellise räige solvamine. Siis aga õnnestus mu isal üks oma sõpradest kes töötas kopp-laaduri peal, kutsuda meile tiiki kaevama oma kopplaaduriga. Tegemist oli kahepoolsete "lõugadega" greiferkopaga mis oli monteeritud Jumz traktori külge. Igatahes selle kopaga kaevamine kulges kümneid kordi jõudsamalt kui käsitsi labidaga kaevamine. Väljakaevatud pinnas sai lihtsalt tõstetud tiigist põhja-kirde poole jäävale muruplatsile mis oma madaluse tõttu vajaski täitmist. Kaevatud sai ca 4x7meetriste mõõtmetega järsuseinaline auk. Umbes poolteist meetrit sügav. Väljakaevatud savi sai traktoriga litsalt mõõda õuet laiali lükata. Nagu võid lükatakse leiva peale laiali. Jalge külge jäi see kinni ka nagu kitt. See savipaigutusviis polnud hiljem tagantjäele mõeldes kõige parem mõte sest muru seal kasvada ei tahtnud. Maa oli kivikõva. 

Esimesed aastad üritasin kividest teha tiigi kaldaid toetavaid tugimüüre. Loomulikult ilma mördita. Ega need suurem asi polnud. Ilu neil ka polnud. Tagatipuks kippusid kaldad varisema. Õigemini müüre altpoolt toestav tiigipõhi ja kallas koos kividega varises lihtsalt tiigipõhja. Ma ei jätnud jonni. Muudkui tegin uusi tugimüüre ja ka need varisesid tiigipõhja täiteks. Kasutasin allpool veepiiri ka vanu laudasid mis toestaks müüre toetavat savikallast et see ei variseks enam. Veidi pikem müüride eluiga oli aga mitte nii pikk kui mulle oleks meeldinud. 
Aastad mõõdusid. Mõnel suvel sai tiik täiesti veest tühjaks pumbatud (või kuivas see ise tilgatumaks sest sademetega on ka siin Laupal nagu ta on) ja käsitsi tiigipõhjast savi ja sinna varisenud kive välja kaevatud. Ega neil algusaastatel tiigil mingit ilu polnud. Aias oli lihtsalt üks auk mille põhjas oli ka savikarva vett. Sama savikarva näoga ilmus pärast tiigipõhjaga näolist kontakteerumist välja ka meie tollane kutsikaohtu hundikoer Roi, kelle isa ühel soojal suvepäeval naljaviluks madalasse tiiki ujuma õppima oli visanud.

Tiigiga kaasnes lisaks ebapüsivatele kallastele teisigi probleeme. Üks neist oli pidev veepuudus. Vihma tuli siin Laupal ikka vähevõitu ja tiigi täitmiseks sellest kaugeltki ei piisanud. Iga suuremat vihmasadu sai oodatud kui hingeõnnistust. Kirutud sai alati ka kui järjekordne äikesepilv Laupalt lihtsalt kaarega mõõda läks ja siia vaid mõne vihmapiisa (heal juhul) andis. Siiski leidsin sellele ühe leevenduse, kahjuks küll ebaregulaarse kuid abiks ikkagi. Nimelt kohe aia välispiiri ligidal (kirde suunal) ajas kevadeti ja ka suviti peale suuri vihmasadusid maa seest survega vett üles. Ja vesi pani sealt kohinal kõrvalasuvasse kraavi. Miline ressursi raiskamine! Ma kasutasin selle veeallika võimalused ära enda huvides ja kaevasin sealt veeaugust kraavi tiigini. Kraavi panin vanad roostes 70 mm jämedused rauast aiapostitorud mida sel ajal kodus üsna hulgi saada oli eelmisest omanikust mahajäänuna. Kraavi ajasin seejärel kinni. Samuti tegin tiigist ülevoolu. Selle jaoks sai samuti kaevatud kraav tiigist ühe siinsamas aias oleva drenaazikaevuni, sinna said samuti needsamad raudtorud mis tiiki veega varustava toruliini tarvis maasse kaevasin. Nüüd tuli jääda ootama kevadist sula ja suurvett või korralikumat vihmasadu.

1998. aastal sai hakatud tiiki  edelasuunas laiendama. Maha sai võetud tiigi edelakaldal olnud vana mage õunapuu. Känd sai välja juuritud ja automaatselt oligi juuritud kännu asemel  juba tiigi laiendamiseks paras auk olemas. Sai ümbert veel pinnast ära kaevatud ja ühendus tiigiga oligi olemas. Tiigi põhjakaldale sai istutatud pisike mägimännike mille vanemad Türi turult olid ostnud. Tiigi läänekaldal oli mul laienduse ajaks rajatud kindlam tugimüür mille ääres olid ka kiviktaimla taimed ja teised püsililled. See sai alles jäetud ja nii saigi sellest lillepeenrast poolsaar tiigi kaldal. Sellest ajast on ka üks esimesi fotosid tiigist. Tehtud on see 1998. aasta hilissügisel. 

Tiik 1998. aasta sügisel

Pildil on näha esiplaaanil poolsaart mis ulatus ligi 2 meetri ulatuses tiiki. Koosnes see pooles osas kividest, paremale jääva uuema kaevatud tiigi osaga piirnev osa aga mullast ja savist. Sel aastal jäi mul poolsaare uuema tiigi osaga piirnev kallas tugimüüridega toestamata kuna sõitsin juuni lõpus Luksemburgi koolipraktikale. 1998. aasta suvi oli erakordselt vihmane. See minu rajatud tiiki veega varustav süsteem funktsioneeris üsna suure intensiivsusega. Tiik oli üsna veerohke ja vesi päris selge ka. Kahjuks mina seda ei näinud kuna olin ära kaugel Luksemburgis. Küll mul oli kahju sellest.

1999. aasta tõi kaasa tiigi olulise laiendamise. Juba maikuus lõin labida maaasse. Tiiki sai suuremaks kaevatud ikka edela suunal. Sealtsamast kus eelmine suvi olin algust teinud. Kuni savikihini polnud mulda välja kaevata kuigi keeruline. Allpool tuli taas kõva sarirähk vastu ja labidaga tuli maad lausa raiuda et sealt tõrksat pinnast lahti saada. Nii mõnigi labidas ja labidavars seal ka oma otsa leidsid. Selleks ajaks oli meil juba olemas ka kallutava käruga väike iseehitatud aiatraktor. Sellega sai siis väljkaevatud pinnast minema veetud. Sedajagu oli töö hõlpsam. Enne jaanipäeva sai mu onu Jumz greiferkopaga appi kutsutud tiiki sügavamaks kaevama. Uus tiigi osa sai oluliselt sügavam kui seda oli tiigi varem kaevatud vanem osa.  Väljakaevatud savi sai tõstetud tiigi kaldale hunnikusse kust seda tuli käsitsi või ka aiatraktoriga ära vedada. Veel samal suvel sai ka uus värskeltkaevatud osa kivivooderduse. Kahele poole poolsaart said tehtud paeplaatidest trepid et sai madalamale veepinna lähemale minna mugavamalt et tiigist lillede jaoks kastmisvett võtta. Tiigi vanema osa kagukallas sai kõrgema tugimüüri, mille peale sai rajatud kiviktaimla. Uus osa sai ka purskkaevu keskele. Selle tarvis sai tiigi kagukaldasse ehitatud kaev purskkaevu pumba jaoks. Selle ülaosa sai kena kividest laotud vooderduse. Kaldale sai istutatud taimi. Kaevust sai voolikuga vett juurde lastud et veetaset tiigis tõsta. Tiik sai üsna viisaka väljanägemise tolle aja kohta mida tõendab ka järgnev foto. Pilt tehtud 1999. aasta juulis.

Tiik 1999. aasta juulis

Augustis 1999. sõitsin taas Luksemburgi tööle ja siis ma enam tiigiga tegeleda ei saanud. August ja sügise algus olid erakordselt kuivad. Veetase tiigis langes väga madalale. Sügisvihmad muutsid kaldad püdelaks ja algasid varingud. Sisse langes poolsaare tiigi uuema osaga piirnev kallas koos taimedega. Lisaks tiigi kagukaldal olnud tugimüür ja ja kaldavooderdus tiigi uuema osa kagukaldal. Üritasin veel hilissügisel Luksemburgist naasnuna kagupooset kallast laudadega toestada aga ilmad polnud enam need ja sinnapaika see jäigi.

2000. aastal sai taastatud tiigi kagukaldal olev tugimüür koos kiviktaimlaga. Samuti poolsaare sisselangenud lõuna- ja edelakallas. Purskkaevu tarvis rajatud pumbakaevu ma ei taastanud. Seega purskkaevu tiiki enam tagasi ei tulnud. Uuema osa kagukallas jäi aastateks laudtoestusega ja laudu paigalhoidvad postid "kaunistasid" veel aastaid tiigi miljööd. 

Järgnevad aastad tiik pigem taandarenes. Poolsaare lõuna-edelakallas varises taas koos taimedega tiigi vetesügavustesse. Hiljem ka poolsaare vanem kirde-idakallas. See kõik võttis tuju ära aastateks tiigiga midagi ette võtta. Lisaks hakkas tiigis madala veetaseme tõttu vohama taimestik ja tiik oli minetanud oma esialgse ilu. Tiigi kagukaldal olev tuhaplokkidest abihoone sai 2003. aasta suvehakul lammutatud ja asemele ehitatud lehtla laadne ehitis kus suviti sugulastega koos aiapidusid korraldada. Selle kõige initsiaatoriks oli mu isa. Tema oli erinevalt minust väga seltskondlik ja talle meeldis ikka külalisi kutsuda ja aiapidusid korraldada.  Igatahes selletarbeks see lehtla ka tiigi kaldal oma asukoha leidis. Tiik jäi sel perioodil üsna vaeslapse rolli.

2005. ja 2006. aastal otsustasin tiigi taas käsile võtta sest see oli muutunud aia häbiplekiks. Vesi sai välja pumbatud. Lagunenud poolsaar sai täielikult likvideeritud. Põhjavarisenud kive ja savi sai välja kaevatud. Ülearune taimestik samuti välja roogitud. 2006. aastal sai kogu tiigipõhi ja kaldad kaetud lahtiste kividega, et vähendada vee kokkupuudet saviga, lootuses nii tiigi vee läbipaistvust suurendada. Kagukaldal olev tugimüür kiviktaimlaga sai likvideeritud ja maapinnani lammutatud. Müüri pealne sai kaetud murumätastega. Põuane 2006. aasta suvi soodustas seda tööd. See on ka ainus aasta tiigi ajaloos kus tiik oli veest mitu kuud täiesti tühi. Alles sügisvihmadega tiigi auk täitus veega. 

Järgnevatel aastatel ma tiigi juures suuri töid ei teinud. Need olid tiigi ajaloos ühed kõige igavamad aastad. Tiik lihtsalt vegeteeris. Elas oma elu. Ajapikku taimestik hakkas tiigis taas vohama. Mingit ilu see tiik aiale ei pakkunud. Sageli läks tiigis vesi ka õitsema. Üks näitlik pilt ka 2010. aasta suvest.

Tiik 2010. aasta suve hakul.

Mitte just kuigi kaunis vaatepilt. Samas parem ikka kui üldse mitte midagi. Samas see oli periood kus aiandus mind väga ei kõitnud. Siis olid mul teised huvid. Ja see avaldus ka kohe aia ilmes. Samas nagu ülalolevalt 2010. aasta fotolt näha on pole aed samas ju ka mitte kõige hullemas seisukorras. Siiski soovida oli palju ja loomulikult ei olnud tollane vaade maja ees olevale veekogule kuigi rõõmustav. Tagatipuks ei toiminud ka enam mu aastate eest rajatud veevarustussüsteem. Vett lihtsalt ei tulnud enam maa seest ja ilmselt olid ka maa-alused torud mulda täis läinud. Ühesõnaga kõik läks allamäge. Aasta-aastalt hakkas see tiigi kehv olukord mind üha enam häirima ja lõputult see nii kesta ei saanud.

2015. aasta päris mai lõpus haarasingi härjal sarvist. Õigemini haarasin labidal varrest. Lausa Fiskarsi labidast isiklikult. Isa soovitusel ja ka enda kaasamõtlemisel sai hakatud tiiki üle aastate taas laiendama. Ja see laiendamine oli ikka seekord üsna põhjalik. Tiigi pindala suurenes oluliselt. Lausa 2 korda nii palju kui oli senine tiigi suurus. Siin üks pilt ka tööde algusjärgust.

Tiigi laienduse alustamine 2015. aasta mai lõpus.

Mul oligi kavas kaevata kogu mulla- ja pealmine pehmema savi kiht ära labidaga, et saaksin mulda kasutada kusagil täitena. Ära sai mulda veetud alguses peamiselt käsikäruga. Hiljem juba traktorikäruga. Loopisin mulla otse august traktorikärusse. Hea füüsiline treening. Kuna käisin tööl siis sain seda tööd teha vaid oma puhkepäevadel. Hulga ilusat murupinda sai ohverdatud tiigijumalale aga kujutades tiiki ette valminuna siis oli see kaotatud murupind ka seda väärt. Jaanilaupäeval sai tiigi laienduse auku tehtud ka pisike jaanilõke. Küllatulnud sugulaste lastel oli tiigi augus mängides lõbu laialt.  Juuli alguseks said tiigi laienduse piirjooned paika ja pinnas kuni kõva saviräha kihini ära kaevatud.

Tiigi laienduse piirjooned on paigas (2015. aasta juuli alguses).

Loomulikult nii madalaks see tiik ei jäänud nagu üleloleval pildil näha on. Labidaga sügavamaks kaevamist takistas kõva kiviklibu ja savi segu mis pildil oleval sügavusel juba põhjast vastu vaatas. Tarvis oli kopameest koos kopaga. Loomulikult polnud seda nii päevapealt leida. Kulus veel paar nädalat kuni tubli nimekaimust õemees Ramirendist väiksema ekskavaatori laenutas ja veoauto kastis kohale sõidutas. Juhtus see seitsmeteistkümnendal juulikuu päeval. Mina olin too päev otse loomulikult tööl ja kaevetööde esimest poolt ma ei näinud. Õemees asus  kopaga usinasti kaevetööd tegema. Isa oli traktoriga väljakaevatud savi äravedajaks. Töö kulges üsna lõbusasti kuni traktorikäru kallutava hüdrosilindri alumine kinnitus otsustas koostöö lõpetada ja lihtsalt end käruraami küljest lahti murda. Sealt kärust päev hiljem savipläga käsitsi mahaloopimine oli veel omaette ooper.  Edasi tuli tiigiaugust väljakaevatud savi tõsta lihtsalt tiigi kaldale suurde-suurde hunnikusse. Kui minul anti lõpuks vaba voli töölt koju tulla siis avanes mulle järgmine vaatepilt.

Õemees kopaga tiiki kaevamas (17.07.2015).

Nagu näha siis auk oli juba üsna sügav. Tublisti üle 2 meetri. Igatahes õemees oli teinud tublit tööd. Mul oli hea meel, et töö on tublisti edenenud.  Uue, kaevatud tiigiosa põhi oli jupp maad allpool tiigi vanema osa veepinnast ja ka selle mudasest põhjast.

Tiigi uuem osa sai vanemast märksa sügavam (17.07.2015).

Kui õemees koos kopaga oli lahkunud siis järgmine suurem töö oli tiigi kaldale kuhjatud suure savihunniku äravedu. Kui alguses lootsime suurema osa sellest tööst ära teha oma traktori haakes oleva kopaga siis paraku praktikas ei olnud see äravedu kuigi roosiline. Kõvasse savihunnikusse traktoriga ei jõudnud lihtsalt koppa sisse lükata, et sealt siis savi võtta. Teine probleem oli kopa tühjendamine savist. Ühesõnaga olemasolev tehnika ei sobinud meil saviveoks. Tulid taas appi võtta labidas, käsikäru ja suur tahe füüsilist tööd teha. Ja seda ka teha sai. Põhilisteks savivedajateks olid siiski mu vanemad kuna neil oli selleks aega laialt käes. Mina pidin ju tööl käima. Siiski ei pääsenud ma ise täielikult ka saviveost, samuti mu vend. Lõpuks, peale sadu kärutäisi see hunnik ka sealt tiigikaldalt kadus ja sai taas pühendatud oma aega rohkem tiigile endale. Kahte tiiki eraldavat tammi sai võimalikult madalaks kaevatud. Lisaks sai alustatud värskeltkaevatud tiigi uuemat osa veega täitma. Alguses sai lihtsalt läbi "tammi" löödud kolmveerandtolline toru ja niiviisi sai hakatud vett tiigi vanemast osast uude laskma vaikselt. Variant oleks olnud ka lihtsalt tammi läbikaevamine kuid see oleks hukutavalt mõjunud tiigi vanemas osas elutsevatele kaladele. Lisaks oleks kontrollimatult voogav vesi liigselt uuristanud kaldaid ja põhjustanuks varinguid. Seega sai valitud ohutum toruga vee juhtimine vanemast tiigiosast uude. Sellega sai vähendatud ka veesurvet vahetammile mis muidu oleks lihtsalt veesurvele ajapikku järele andnud ja purunenud.

Läbi "tammi" rammitud 3/4" toru kaudu vee laskmine tiigi uude osasse.

Asusin tiigi uuema osa kaldaid munakividega vooderdama. Kaevasin kalda ülemise osa püstloodi, katsin kaldaseina geotekstiiliga ja lähedalasuvast kivihunnikust sai hakatud vedama vooderduseks munakive. See töö edenes mul üsna jõudsalt. Sügiseks oli pool uuest kaldast juba vooderdatud. Ülejäänud osaga olid mul teised plaanid. Aga neist juba hiljem.  Paar pilti ka.

Tiigi kaldavooderduse tegemine.

Tiigi kaldavooderdus munakividest.

Kivivooderdusega tegelemisega paralleelselt sai tegeletud ka tiigi täitmisega veega. Seda tegid kordamõõda ja vahelduva eduga mu isa ja vend. Kasutasid nad selleks traktori järel veetavat veepütti. Selline kandiline, koosnes peamiselt rauast ja iseehitatud, kraan küljes ja puha. Oli asetatud väikese traktorikäru peale. Vett sai tõmmatud elektripumbaga lähedalasuvast peakraavist. Vesi kraavis oli palju selgem kui tiigis. Kalad, peamiselt kogred, tiigis rõõmustasid väga sisselastava puhta vee üle. Nad kogunesid pütist tiiki suunduva jämeda vooliku otsa juurde ja lihtsalt nautisid pütist tiikivoolava vee joas olemist ja ujusid voolava vee voolule vastu. Vett saigi veepütist lastud just tiigi vanemasse ossa ja sealt voolas vesi omakorda üle "tammi" tiigi uude osasse. Augusti keskpaigaks tiigi vana ja uue osa veetasemed võrdsustusid ja liitusid üheks veekoguks. Vett oli samas veel palju vaja tiiki juurde. 

Kalade heaolu parandamiseks sai tiiki rajatud aereerimissüsteem. Kõrvalhoonesse sai paigutatud Hiinast tellitud pisike alalisvooluga töötav kompressor. Hoonest sai veetud maa-alune toruliin tiiki suruõhu tarvis. Tiiki said paigutatud samast 1/2" plasttorust tehtud rõngakujulised difuuserid. Kompressori käitamiseks elektri sain päikesepaneelidest mis tol ajal ka Internetist tellisin välismaalt. Alguses oli mul neid vaid 2, hiljem tellisin 4 tükki juurde. Lisaks päikesepaneelidele soetasin ka laadimiskontrolleri. Paar vana autoakut leidsin kodusest majapidamisest. Juhtmed ja ühe vana autoampermeetri samuti. Sai siis tehtud üsna algeline süsteem mis sarnaneb kaablisalatile. See jäi muidugi ajutiselt nii. Aereerimissüsteem töötas päikeselistel päevadel päris kenasti. Mõni pilt aereerimissüsteemi paigaldusest ja ka juba töötavast süsteemist.. 

 

Õhutoru paigaldamine tiigi aeraatori jaoks.

Tiigi aeratorite diffuuserid.

Päikesepaneelid (2x100W) tiigi aeraatorite kompressori elektritoitega varustamiseks.

Tiigi aeraatorite kompressor, laadimiskontroller ja ampermeeter.

Üks diffuuseritest "mullitamas."

Igal juhul tiigikalade jaoks algas uus ajajärk. Vähe sellest et nad kõvasti ruumi juurde said tiigis, on neil nüüd ka olemine tiigis palju mõnusam kuna vesi on hapnikurikkam. Lisaks parandab hapnikuga rikastamine vee üldist kvaliteeti ja aitab kahjulikel ainetel õhuhapniku toimel lõhustuda. 

2015. aasta sügiseks sai tiigi nivoo nii taevase kui ka traktoriga veetava vee abil viidud üsna rahuldavasse seisu. Võisin rahuliku südamega saabuvale talvele vastu minna...

Tiik 12. detsembril 2015. 

2016. aasta oli tiigi jaoks samuti murranguline aasta. Siis sai lõpuks lahendatud tiigi üks suurimatest probleemidest millega olen silmitsi seisnud kohe tiigi rajamise algusaastast alates. Nimelt tiigi veevarustus. Kuna Laupal on sademetega nagu on siis tiigi täitmise osas taevasele abile väga lootma jääda ei saa. Traktoripaagiga vett kaavist vedada pole ka kuigi jätkusuutlik. Ja tagatipuks, minu aastate eest suure hoole ja armastusega rajatud maa alune torustik ajutisest vee-allikast tiigini oli läinud sinnasamusesse kehapiirkonda kus inimeseloomal selg ja jalad korraga oma nime kaotavad. Otsustasin rajada kraavi äärde püsiva pumpla koos maa-aluse torustiku ja elektrikaabliga pumba toiteks. Kõigepealt saigi kraavi kaldasse kaevatud sügav auk, sinna paigaldasin jupi jämedat plasttoru. Plasttorust kraavi, allapoole veepiiri sai paigaldatud 110 mm kanalitoru. Nüüd sai vesi vabalt kraavist pumbakaevu voolata. Veetrassi jaoks ostsin terve kera (200 m) maakütte PEM toru (40mm). Väiksemat kogust lihtsalt ei oldud mulle nõus müütama. See torukera toodi kulleriga üsna kiirelt kohale.

Kohalesaabunud veetoru kera tiigi kaldal 2016. aasta juuli algul.

Kraavi kaevamine toru ja elektrikaabli jaoks kulges samuti üsna ladusalt kuna maa oli enamjaolt pehme. Kaevamine toimus otse loomulikult minu truu Fiskarsi labidaga mis mind eelmisel aastal ka tiigi kaevamisel suuresti abistas ☺ Lisaks oli mul sel ajal ka puhkus ja ka ilmad soosisid kaevetöid. Kraavi kaevasin umbes labidalehe sügavuse. Kraavi pikkus tuli enamvähem 100 meetrit. 

Veetoru ja elektrikaabel kraavis.

Osaliselt juba kinniaetud veetrassi kraav. Taamal ongi peakraav kust vett pumpama hakkan.

Pumpla kaev peakraavi ääres. Pump asub kaevu põhjas.

Esimene veepumpamine tiiki. Toru viimased meetrid on veel maa sisse kaevamata.

Veetrassi ehitusega mul 2016. aastal tööd tiigi juures piirdusidki. Igatahes oli see aasta märgilise tähtsusega kuna nüüd algas ääreni täis tiigi ajajärk. Tiigi ilme muutus tundmatuseni.

Tiigi veepeegel on pea maapinnaga tasa (juuli 2016).

Mitte küll otseselt tiigiga seonduv polnud aga siiski. Tiigi kagupoolsel kaldal asunud ja 2003. aastal ehitatud kuid kehva, vett läbilaskva katuse tõttu juba tugevalt amortiseerunud lehtla sai lammutatud. Plaan oli sinna asemele rajada terrass. Selle ehitamisest ja kõigest muust juba järgmises peatükis.