Koerad jooksus

 Meil on majapidamises 3 koera: emane valger värvi ja suuremat kasvu Nora ja 2 väiksemat isast: musta värvi Matu ja musta-pruunikirju Pätu. Nad kõik on suhteliselt noored koerad. Nora sai toodud 2020. aasta alguses ja Matu ning Pätu sama aasta lõpus. Nad kõik olid siis üsna kutsikad alles. 

Koerad tiigi sillakesel päikest võtmas 4. aprillil 2021. Vasakult: Matu, Pätu ja Nora.

Nora on üsna ara loomuga. Võõraid inimesi kardab. Kui keegi mõõda külateed jalutab, siis haugub ta eemalt (ilmselt enda julgustamiseks ja jätmaks mõõdujale mulje temast kui kurjast koerast) ja seejärel põgeneb tuppa (juhul kui maja uks on ikka lahti). Matu omapäraks on kirg  mõõdasõitvate suurte masinate vastu. Või vähemalt sellised mis sõites rohkem müra teevad (traktorid, veoautod ja ka ATVd). Siis ta suure kisaga mis kujutab endast üha peenemas toonis haukumist. Ja samas jookseb masinaga mõõda aiaäärt kaasa, omal keel pikalt ripakil. Pätu on väga kade koer. Ja ka väga agressiivne teiste koerte vastu. toidukausi juurde võib minna vaid tema esimesena. Kui keegi teine ette jõuab, kargab talle lõrinal kallale. Nii on ka muude asjadega. Isegi millegi muu huvitava juurde ei tohi jõuda keegi teine enne teda. Näiteks Norat karistab ta sellega et kisub temalt vihahoos suutäie karvu välja. Nora muidugi kardab Pätut nagu tuld. Matu on aga vitskem vastane, samas siiski kardab Pätut. Samas hakkab Pätule vastu ka. Enamasti päädivad nende riiud omavahelise lõrinaga. Kui Noral on jooksuaeg, siis Pätu on Norale suur "sõber" Siis on kadedus ta vastu kadunud ja püüab Norale hoopis pugeda ja meele järgi olla. Matut ta Norale ligi ei lase, kargab lõrinal kohe Matule kallale. Mingt tõsiseltvõetavat kosilast Pätust Norale siiski pole. On ju Pätu nii väike ja ei ulata Noraga "asja ajama." Matu võibolla juba ulataks aga Pätu ei lase teda "löögile."

Praegu, juuni algupoole ongi Noral järjekordselt jooksuaeg ja Pätu on talle suur sõber. Selle jooksuajaga seoses juhtus ka üks jama, mis meile tõi mitmeks päevaks mure kaela. 

Alguse sai see saaga teisipäevaga (6. juuni) kui õhtupoolikul kastsin maakeldri ette rajatud peenras hostasid ja teisi taimi. Vett tassisin kastekannuga tiigist. Tiigi ja keldri vahele jääb aga aed väravaga. Kuna värava haaki oli kastekannu tassides tülikas sulgeda, ma seda ei teinud või tõmbasin värava lihtsalt kokku. Pealegi polnud koeri ka lähikonnas. Nii ma keskendusingi kastmisele ja ega see värava haak mul enam meeles polnud. Kui taimed kastetud, läksin aeda tagasi hoopis ühe teise värava kaudu ja see tiigi ja keldri vaheline värav jäigi haagist lahti. Järgmisel hommikul ema avastas, et koeri polegi enam aias ja keldri poole suunduv värav on lahti. Nüüd mulle kohe meenus, et mina ju ei pannudki väravat haaki. Kuna koerad on ka enne aiast välja pääsenud, ei teinudki me esialgu midagi muud kui hakkasime ootama, et tulevad ise koju tagasi, nagu nad on teinud ka varasematel kordadel. Siis üks naaber helistab, et koerad olid tund varem tema kodu juures ja kaklesid tema koeraga. Naaber oli siis neile peale sattunud ja meie koerad koju kamandanud. Ara verega Nora panigi kohe ajama. Naaber uuriki kas koerad ikka tulid koju tagasi.  Ei ole tulnud paraku. Siis teine naaber kirjutab mulle messengeri, et nägi koeri liikumas üle põldude Telga metsa suunas. Küsisin siis temalt millal, ütles umbes tund aega tagasi. Panin siis oma elektrirattal hääled sisse ja põrutasin Telga metsa suunas, et koerad, kui nad veel leian, koju kamandada. Tegin tiiru ära metsa äärde ja ka külale tiiru peale, aga ei, keda ma ei leidnud, olid koerad. Nii tulingi ilma koerteta tagasi. Koerad olid justkui ma alla kadunud.

Ootasime, et koerad tulevad omal initsiatiivil koju tagasi. Olid nad ju varemgi aiast välja pääsenud ja hulkuma läinud. Aga ei, tunnid mõõdusid ja koeri ei kusagil. Käisin veel mitmel korral rattaga külale tiiru peale tegemas aga ei mingit tulemust. Koeri lihtsalt polnud. Aegajalt ka peatasin ratta ja kuulatasin. Isegi kauget haukumist polnud kuulda. Hakkasime juba kahtlema kas koerad ongi enam elus või on loomapüüdja nad kinni püüdnud ja varjupaika viinud. Lisaks kartsime, et koerad on hulkumise käigus pahandusi teinud, näikeks mõne kodu-või metslooma murdnud ja meid ootab nüüd selle eest soolane trahv. Jätsime ööseks ühe väravatest lahti, et juhul kui koerad öösel tulevadki tagasi, pääsevad nad kohe aeda. Aga ei. Öö oli vaikne, polnud kuulda nii tuttavat koerte haukimist õues ega Matu ja Pätu omavahelise jagelemisega kaasnevat urinat. 

Saabus uus päev, ehk siis neljapäev, 8. juuni. Vend oli hommikul närviline, muudkui nõudis, et rattaga kaugemalt koeri otsima läheksin. Ta ise pidi minema tööle. Mul endal oli ju puhkus. Läksingi juba kella 6 ajal rattaga koeri otsima. Seekord tegin ikka palju pikema ringi. Ilm oli ka ilus ja selge kuid karge. Alustuseks kolasin küla põhjaservas ühen vanal taluasemel keset suuri põldusid. See kujutas üht väikest metsatukka põlispuudega. Ehk on nad seal redus või veel hullem, mõnda vanasse talukaevu kukkunud. Kaevu ma ei leidnud, koertest rääkimata. Sõitsin siis edasi läbi Telga metsa Saunametsa ja sealt omakorda Türile välja. Siis keerasin otsa ringi ja sõitsin mõõda maalilisi metsateid algul lääne ja seejärel lõuna suunas peaaegu Jändja külani ja sealt mõõda metsateed Laupale tagasi kus tegin veel külale tiiru peale. Koeri loomulikult ma ei näinud, ega kuulnud. Tulin koju tagasi. Koerad on jätkuvalt kadunud. Ka see värav, mille olime ööseks lahti jätnud, jätsime ikka edasi lahti sest äkki kui koerad tulevadki, siis saaksid nad kohe õuele tulla. Tegin veel päeval muute tööde-tegemiste vahele rattaga külale tiiru peale. Loomulikult tulemusteta. Õhtul käis ka mu vend rattaga koeri otsimas aga ei leidnud neid hulguseid temagi. Saabus järjekordne öö. Värava jätsime ikka lahti, et kui koerad tulevadki, saaksid nad kohe hoovi pääseda. Aga ka see öö tuli vaikne, ilma koerte haukumise ja urinata, nagu see nii tavaline oli meil öösiti. 

Reede, 9 juuni algas taas tõdemusega, et koeri jätkuvalt pole. Ema hakkas juba lootust kaotama, et koerad veel elus on ja isegi kui ongi elus, et nad siis iseseisvalt koju tulevad. Nad ju söömata ja kurnatud. Ma ei osanud neid enam kusagilt otsida. Päeval siiski tegin korra rattaga külale tiiru peale. Tulemus: 0. Tegelesin oma muude tegemisteta, sest ilma koerteta ei saa elu seisma jääda, ega tööd tegemata. Õhtul, kui vend koju sabus töölt, läks ta ka ise minu elektrirattaga veel kord koeri otsima. Ikka Laupast lääne ja põhja suunas. Ida poole liikumise me välistasime sest sinna pole jääb ju Pärnu jõgi ette. Ja seda me ei uskunud et Nora julgeb üle silla minna teisele poole jõge. Nora nimelt oligi see kes esihulkuja oli ja ka isased koerad endaga kaasa vedas. Vend tuli tühjalt koju. Ei leidnud ta jätkuvalt koeri. Lootus koeri veel kunagi kätte saada lähenes juba üsna kiirelt nullile. 

Siis , 9. juuni õhtul aga helistas üks mu naabritest mulle messengeri ja andis teada, et ta pojanaine olevat kuulnud tuttavat koerte haukumist ja seda teiselt poolt jõge kuhu me koerte sattumise olime välistanud. Suund pidi olema vanas karjalaudas oleva looduskividest tehtavate fassaadikivide tootmisettevõtte juures. Meie kodust ca 600 meetrit kagu suunas. Läksingi rattaga sinna, omal suur ärevus sees, kas tõesti leian nüüd koerad üles? Läksingi sinna vana karjalauda juurde. Laudast veidi eemal jõeäärsest võsatukast kuulsingi üsna tuttavat koera haukumist. See hääl kuulus Matule. Vähemalt tema peab olema elus ja seal. Hakkasin läbi humalatest läbipõimunud võpsiku haukumise suunas liikuma. Hakkasin eemalt juba koeri nimepidi hõikama ka. Selle peale haukumine korraks lakkas kuid hakkas veidi aja pärast veidi teisest suunast uuesti. Seega, Matu liikus võsas ringi. Lõpuks läbi tiheda võsa ja üle mahalangenud puutüvede turnides tulidki koerad vaatevälja. Justnimelt koerad. Nad olid kõik kolmekesi koos. Elu ja tervise juures. Hakkasn neid enda juurde kutsuma, et nad minuga kaasa tuleks. Matu oli kõige esimene. Alguses ei tundnud ta mind ära ja hakkas mu peale haukuma kuid kui veelkord häält tegin, tundis mu ära ja tuli rõõmsalt minu juurde ja hüppas najale. Ka Nora tuli mu juurde ja nuusutas mind. Seejärel hakkasin võsaserva poole liikuma, et koerad endaga kaasa kutsuda. Kuid Nora arvas, et tema ikka tulla ei taha vaid heitis maha ja Pätu ka tema juurde. No taga targemaks! Ega ma siis selleks neid üles ei leidnud, et nad sinna jätta ja tühjade kätega koju tagasi minna. Ei, see ei lähe mitte! Helistasin emale ja teatasin talle, et leidsin koerad aga nad keelduvad minuga kaasa tulemast. Ehk tulevad nad ema kutsumise peale paremini. Ema tuligi jalgsi. Hakkas ka koeri kutsuma aga ei, ei teinud Nora ka teda kuulmagi vaid lamas maas, Pätu tema kõrval ja lihtsalt ignoreeris kutset. Vaid Matu oli valmis koju tulema kui vaid teised ka kaasa tuleks. Lõpuks tuli ka mu vend sinna, et äkki õnnestub temal koerad ära rääkida. Aga ei, ka temal polnud seda võimet. Mingit rihma ega midagi meil kaasas polnudki, et siis Nora kes pole kunagi rihma otsas olnud, hoopis rihma otsas koju vedada. Tõingi rattaga kodust ühe kitsa koormarihma. Sidusin rihma Norale ümber kaela ja sikutasin. Nora hakkas, nagu arvata võiski, hirmsasti rabelema ja püüdma end rihmast vabastama. Pealegi poos rihm teda kaelast sest olin pannud rihma kokkujoosva silmusega, et see tal üle pea ära ei tuleks. Siis aga taipasin, et pigem poob Nora end üles kui laseb end rihma otsas koju vedada. Hakkasin siis rihma kaelast vabastama kuid Nora hammustas mind selle peale käest. Siiski peale mitmeid katsetusi sain rihma ta kaelas vabamaks ja tegin mitte kokkujooksva silmuse. Nüüd uuesti sikutades teda rihmast, hakkas ta taas rabelema ja tagatipuks tõmbas omal rihma üle pea ära ja pistis mõõda jõeäärt Türi suunas punuma. Teised koerad sabas. Jooksin ringiga ruttu koertele ette ja lõikasin neil tee ära. Nora keeras end ringi ja hakkas teises suunas, ehk siis kodule lähemale liikuma. Ema ja vend kes pisut eemale jäid ja mind koertega ei näinud, uurisid telefonitsi, mis seis on. Vastasin et koerad liiguvad nüüd silla suunas, et mingu neile vastu. Ema läkski, Vend võttis mu ratta ja turvas veidi eemalt et koerad vales suunas jooksma ei hakkaks. Ema hakkas koeri kutsuma ja Nora läkski tema järel, Matu ja Pätu temal omakorda sabas. Sillast ülesaamisega oli kergeid viperusi kuid õnneks see siiski õnnestus. Nüüd on koerad taas jõe kodupoolsel kaldal! See oli juba suur saavutus. Tarvis veel läbi pargi koju saada nad. Alguses see ettevõtmine ka õnnestus. Õnnetuseks tuli üks auto vastu mõõda teed ja hirmutas ara verega Nora ära. See pani nüüd jooksuga vales suunas, teised koerad ka sabas. Kaotasime nad korraks silmist. Kirusin endamisi seda autot, et pidi see just nüüd tulema ja Nora ära hirmutama. Vend kihutas rattaga mõõda teed edasi lagedamale alale ja leidiski koerad üles, kes olid jõudnud juba ühe naabri põllule. Vend helistas mulle ja ütles koerte asukoha ja liikumissuuna. Ma läksin ruttu kirjeldatud asukohta. Koerad olid selleks ajaks jõudnud kraavi ja biotiikide juurde. Kodust mitte kuigi kaugel. Koertel oli suund selleks ajaks taas kodust kaugemale. Ma lõikasin nende tee ja koerad keerasid otsa ringi. Nüüd liikusid nad mõõda kraavi kallast kodu poole. Vend ootas rattaga  külatee peal, et koerte pääs mõõda seda kodust taas kaugemale ära takistada. Ühise jõupingutuse tulemusel õnnestuski meil koerad lõpuks läbi avatud värava koduhoovi suunata. Saidki koerad õnnelikult koju. Panin värava kohe kinni. Vähe sellest, kontrollisime teised väravad ka üle et need ikka korralikult kinni oleks. Igatahes lõpp hea, kõik hea!