Maikuu aias

 Mai on vaieldamatult aasta üks ilusamaid kuid. Sellist hoogsat rohelust, õiteilu ja looduse hoogsat tärkamist kus kõik on veel värske, ei suuda ükski teine ilma "r-täheta" kuu vastu panna. Minu lemmikperiood on toomingate õitsemise algus ku selle magusat lõhna on vaiksetel hommikutel ja õhtutel kaugele tunda. Lisaks veel need sinetavad meelespeade laigud siin-seal koduümbruses. Kahjuks on see ilus aeg üsna üürike...

Maikuine vaade aiast kirdesse jäävatele põldudele...

Maikuu on ka üsna kiire kuu aias ja kodus üldiselt. Jätkasin aprillis alustatud uue vaheaia rajamist. Rahapuudusel see töö paraku venib. Siiski sai aprillis kaevatud vundamendisüvend betooniga täidetud. Eelnevalt muidugi sai pandud sisse ka terasvarrastest armatuur, et vundament ikka talvistele külmakergetele vastu peaks. Ega see kaunis maikuu selle aiavundamendi alal rohkem edasiminekut ei too ka paraku. Kõige rohkem tööd on olnud aga lilleamplite tegemisega kasvuhoones, nende hooldamisega ja lõpuks oma alalisele kasvuhohale viimisega. Neid ampleid saab tänavu olema palju. Lisaks iluaiale paigaldan need ka lauda seina külge rippuma, sinna said eelnevalt kinnitatud ka ampliriputuskonksud. Enamus ampleid on ripp-petuuniatega kuid on ka suutera-ripp-lõvilõua ja hõbepaelaga kombosid. Lisaks ka lobeeliad. Paaris amplis katsetan ka madalaid kressisid. Maakeldri juurde said eelnevalt rajatud tugimüür-peenardele istutatud ära Rohelisest Siilist ostetud hostad. Neid on kokku 17 taime. Ootan põnevusega nende suuremaks kasvamist.

Äsjarajatud müürid koos istutusalaga maakeldri juures. Hostad on istutatud...

Hostadele tahaks naabriteks veel sõnajalgu, kuutõverohtusid ja teisi poolvarju armastavaid taimi. Maakeldri nõlvad vajavad veel korrastamist. Seega tööd jagub veel kauemaks.

Kiviktaimlas tegin ka väikese korrastuse. Lõviosa kiviktaimlast haaravad enda alla erinevate okaspuude minivormid. Kaotasin kiviktaimlast ära kaktuste ala kuna kaktused seal end kuigi hästi ei tundnud. Viimased said istutatud hoopis pottidesse ja jäävad neis oma edasist saatust ootama. Samuti said osaliselt välja roogitud liiga palju laiutama hakanud kollased kukeharjad, kellukad, roomavad metsvitsad (kellede koht pole üldse kiviktaimlas). ja roomavad akakapsad. Taimede vahe sai rohitud, kobestatud ja kaetud liivaga. Jäi veidi avaram ja korrastatum mulje küll.

Kiviktaimla peale korrastamist...

Õiteilu on maikuule kohaselt aias juba üsna ohtralt: Kõige rohkem jagub seda kiviktaimlasse kus on pilgupüüdjateks nõeljalehelised leeklilled ja kivirikud, samuti kobarhüatsindid. Kuu algusepoole olid nartsisside õitsemise kõrgaeg, nendele sekundeerisid ka esimesed tulbid. Viimaste, just rohkem varjus kasvavate õiteilu jagus veel ka kuu viimasesse dekaadi. Muru on juba südasuviselt kirju margareetade õitest. Omaette vaatamisväärsus on suurelehine hortensia, mille tegelikult kinkisin emale emadepäevaks. Aga kuna elan emaga koos sama katuse all (mõni lugeja kindlasti kirtsutab selle peale nina ☺ - aga see on minu valik) siis on ka emale kuuluvad taimed selle aia lahutamatu osa. Nii see õieehtes kaunitar leidiski oma asukoha suurde potti istutatuna, et saaks talveks ikka ulualla viia, mägimänni äärde maakivimüürile.

Minu poolt emale emadepäevaks kingitud suurelehine hortensia oma kaunite õitega...

Mägimänd säästab seda hortensiat ka keskpäevase lõõskava päikese eest. Emadepäevaga seoses tekkis aeda teinegi taim: värdforsüütia "Lynwood." Selle kinkis emale mu õde. Maha istutasin selle maja lõunapoolse seina äärde siiski mina kui siinse kodu peaaednik ☺. Forsüütia õiteilu saab hea õnne korral nautida siiski alles veidi vähem kui aasta pärast - istutuse ajaks olid õied juba kadunud. 

Mitte just kõige õnnestunum foto minu poolt mahaistutatud värdforsüütia taimest...

Aia süda - tiik, õigemini selle ümbrus võtab ka üha kaunimat ilmet. Selle kallastel on kasvamas-lehtimas-õitsemas erinevad taimed. Kaasa arvatud tiigi läänenurka jääv kiviktaimla. Kuna soetasin hiljuti päikesepaneele juurde ja ka uus võimas akupank on nüüd juba üle kuu töös olnud siis võimaldab see tiigi koskede-veekaskaadide tööaega oluliselt pikendada. Kuna mulle meeldib nutimaailm ja asju automatiseerida, siis olen seda teinud ka tiigi veesüsteemidega. Nimelt eelmainitud kosed-veekaskaadid hakkavad hommikuti automaatselt tööle koos päikesetõusuga. Päikesetõusu aja leiab automaatika iseseisvalt internetist. Samamoodi ka õhtul, lülituvad kosed välja päikeseloojangu järgselt. Seda siis pool tundi peale päikeseloojangut, et pakkuda rahustavat veevulinat ka veel varajasse õhtuhämarusse. Üks veesüsteem - tiiki vett juurde pumpav pump koos oma toruliiniga on mul ka pooleldi automatiseeritud. Vaikimisi on see mul sisse lülituma pandud kell 10 ennelõunal kuid kui on pilvine ilm, siis tühistan käsitsi selle pumba töö. Seda põhjusel et vältida akupanga liigset tühjenemist olukorras kui uut elektrienergiat sinna juurde ei tule. Päikeselistel päevadel töötabki veepumpamine mul kella 10st kun 16.30ni. See aeg on piisavalt pikk, et toimuks tiigis veevahetus. Liigvesi koos veepinnal ulpiva prahiga voolab tiigist ülevoolu kaudu minema aia taha asuvasse kraavi. Praegu, maikuus on selline veevahetus eriti oluline, et viia minema veepnnal hõljuv õietolmu- ja muu puudelt tiiki lendava prahi kiht. 

Maikuine vaade tiigile kirde suunalt...

Tiigis on hoogsat kasvu alustanud loodeservas, müüri ääres pilliroog, see on mul õnneks üsna kammitsetud seal ja väga laiali levida ei saa kuna ühelt poolt piirab teda müür ja teiselt poolt tiigi sügavus mis ei lase pillirool ka sinnapoole levida. Samas pilliroog on ilus taim, puhastades vett ja pakkudes varju ka kaladele ja teistele veeelukatele.  Tiigi vanem osa keskosas on oma esimesi õisi näitamas kollane vesikupp. Tema kaunim sugulane: vesiroos "Attraction" tiigi uuema osa põhjakaldal kasvatab küll uusi lehti kuid esimeste õiteni läheb veel aega. 

Mille üle tuleb seoses tiigiga ehk nurseda, on vee läbipaistvus. Kui vahetult peale jääkattest vabanemist märtsi lõpul - aprilli alguses, oli vesi üsna läbipastev, siis nüüd on läbipistvus kahanenud alla poole meetri. Üks põhjus on selles kalad kes on aktiivsemaks muutunud. teine põhjus on ainuraksed vetikad, kes on vee soojenedes kiirelt vohama, muutes vee rohekaks ja mitte nii kauniks kui see oli veel poolteist kuud tagasi. 

Tiigiga seoses tasub mainimist ka roomav akakapsas mis on hakanud kasvama järsu kaldamüüri sees, kümmekond sentimeetrit veepinnast kõrgemal. Praegu, mai viimases dekaadis on ta kenas sinises õiteehtes ja ka uusi võrseid tuleb aina juurde. Seega elujõuline taim. Tal pole seal õiget muldagi võtta, vaid kiviklibu. Niiskust saab ta kapillaarsuse mõjul mõõda kive ülespoole kerkivast niiskusest ja toitained ilmselt sedasama kapillaarset teed mõõda müüri üleskerkivast tiigiveest

Roomav akakapsas näitamas oma visadust: oma kaunid õisikud suutis see taim avada ka üsna kehvdes tingimustes kasvanuna...

Maikuu viimase dekaadi alguses sai lõpuks lilleamplid õue veetud. Seejuures esimesed amplite asukad juba tegid esimesi arglikke samme õitsema hakkamiseks. Puidust taimekastides eidsid oma koha isekasvatatud viirpelargonid. Nende õitsemahakkamiseni läheb veel aega. Õue said veetud ka kirinõgesed. Osa nendest sai istutatud omavalmistaud puidust taimekasti. Osa aga sai pandud suurtesse seguvannidesse istutatud petuuniatele seltsi pakkuma. 

Äsja õue toodud amplipotid suuterate, rippuvate lõvilõugade ja hõbepaeltega...

Aprilli alguses käis üks minu jaoks kallis inimene Saksamaalt külas ja tõi mulle kingiks 3 aedhortensia taime: roosa, rohelise- ja valgeõielise. Kahjuks roheliseõieline ei elanud reisiga Saksamaalt Eestisse seotud väntsutusi üle, kiratses ja kuivas lõpuks päris ära. Seda poputamisest hoolimata. Samuti kuivas ära kirss-kontpuu, mille seesama inimene tõi kingiks mu emale. Nii kahju ;(

2 aedhortensiat aga hakkasid ilusti edenema ja need sai istutatud aeda, majast edela suunda. Üsna soe ja tuulevaikne koht. 

Üks aedhortensiatest, mis on juba aeda istutatud. Multšiks kasutasin parema puudumisel saepuru...

Iluaiast hoopis eemal, lauda seina ääres on mul juba mõned aastad tagasi istutatud roniv hortensia. Räägitakse et ronival hortensial kukub oma kasvukohaga harjumiseks mitu aastat ja senikaua ta eriti kõrgust ei kasvata, vaid püsib umbes meetrisena ja kasvatab vaid külgharusid. Ehk siis sel aastal, peale pikka ootamist hakkab see kaunis ronija kõrgust viskama ja näitab lõpuks ka oma vahutortidena näivaid õisikuid. 

Roniv hortensia lauda seina ääres. Võrk on pandud kaitseks kanade rünnaku vastu...

Mullu mägimänni juurde müürile istutatud harilik müürilill on kahjuks talvega hukkunud. Ema, kes käis Türi lillelaadal, otsis seda küll siit ja sealt kuid kellelgi seda polnud. Vähemalt ei leidnud ta müüjat kellel see oleks kaasas olnud laadal. Ja hea ka, et ema ei saanud uut taime. Sest vahetult peale lillelaata hakkasid kasvama noored müürilillekesed, mis olid tärganud eelmisel aastal müüripragudesse jäänud seemnetest. Nüüd on mul neid taimi rohkem kui mullu. Kuigi praegu on need veel väga pisikesed. 

Harilik müürilill tärkab võidu koos umbrohuga. Rohimisega igaks juhuks veel ootan...

Suur oli minu üllatus kui mai lõpupäevil avastasin müürilillehakatised ka vertikaalsel müüriseinal mis jääb tiigi läänenurka, 2 kose vahele. Panin sinna eelmise suve lõpul ka ühe müürililletaime kuid ega mul erilist usku tookord polnud, et see taim seal kasvama jääb. Nägi üsna äbarik välja seal. See müüriõik on raske ligipääsuga kohas ja ega ma väga seal vaatamas ei käinud ka. Talvel, tiigijääl käies käisin korra küll seda taime uurimas. Olid vaid mõned kuivanud varred ja kogu lugu. Oli vaid lootus et ehk jõudis sinna istutatud müürilill ka enne surma mõne seemnekese poetada. See oligi viimane lootus. Nüüd, paari päeva eest siiski uudishimu ei andnud asu, kõõlusin kiviktaimla serval, riskides sealt tiiki kukkumisega sest seal polnud ju kohta ka kuhu istuda või astuda.  Upitasin oma telefoni üle kaldajärsaku allapoole, kohta kuhu mullu selle õnnetu taimekese olin istutanud (kui seda nii üldse nimetada võib, pigem koos vähese mullaga müüriprakku surumisena). Tegin pimesi sealt mõne foto sest ega otse ma seda kohta ju ei näinud. Riskisin seejuures telefoni vette pillamisega, sest pildistamise asend oli tõesti ebamugav. 3 fotot siiski sain. Ja see vaev oli seda väärt! ☺ Ja ühe neist fotodest ma nüüd siis lisan siia ka: 

Pisikesed müürilillekesed müüripraost vastu vaatamas. Hallid varred on mõõdunud suvel istutatud müürilille jäänused.

Nagu näha, terve trobikond taimehakatisi müüripraost paistmas. Hea turvaline neil seal. Ereda ennelõunapäikese eest kaitseb neid ettepoole eenduv kivinukk. Lisaks saavad nad niiskust lähedalolevast kosest millest väike veenire mõõda kivipragusid nendeni jõuab. Need taimed on praegu veel nii pisikesed, et mitu meetrit eemalt, tiigi silakeselt ega vastaskaldalt ma neid veel ei näe. Ehk sirguvad need peagi piisavalt suureks ja hakkavad ka õitsema, pakkudes rõõmsat värvilaiku muidu elutul kivimüüril. Kajastan kindlasti nende taimehakatiste käekäiku ka edaspidistes postitustes. 

Minu vend panustas ka pisut aiandusse. Nimelt tagaaia kirdepiirile said tema poolt hangitud ja istutatud harilikud elupuud "Pyramidalis Compacta" Neid sai sinna 20 tükki. Jääb vaid soovida neile puukestele edukat juurdumist ja jõudsat kasvamist. 

Maikuu on rohelust ja õiteilu toonud mujalegi aeda. Seda hoolimata jahedusest mis vahelduva eduga tervet maikuud on saatnud. Mai lõpus, kui maikuu õitsejad: toomingad ja võililled on oma õitsemise lõpetanud, on õiteehtesse mattunud sirelid. Õitsema on hakkamas õunapuud. Kiviktaimlas on täisõitsengua roomav akakapsas, veel õitsevad padajandfloksid. Avanema hakkavad esimesed laukude õied. Paari päeva eest avastasin ka hooaja esimese vesiroosi õiepunga, mis on veel vee all. Nii, et on mida oodata...