Tiik (2. osa)

Tiigi jaoks märgiline 2016. aasta sai ära saadetud ja 2017. aasta vastu võetud.  Ka 2017. aasta tõi uuendusi tiigi juures. Suurim neist tugimüüri ehituse alustamine tiigi uue osa loodekaldal. Selleks sai kasutatud paekive mida sai ostetud. Selle töö võtsin ette oma suvise puhkuse ajal. Hakatuseks sai sukelpump tiiki visatud ja veetaset enam kui meetri jagu alandatud. Seda ma ei teinud korraga vaid järk-järgult, vastavalt kuidas mullakihte ära kaevates allapoole liikusin. Kaevetöödeks sai välja toodud truu Fiskarsi labidas ja tööle pihta antud sest töötahe oli oi kui suur. Kaevasin tiigi uue osa loodepoolse kalda püstloodis lahti nii meetri sügavuseni. Kuidas väljakaevatud savi ja muld ära veeti,  sellest ajalugu vaikib kuid päris palju kuupmeetreid pinnast välja kaevatud ja ära teisaldatud sai. See töö kulges kuidagi nagu mälulünkadega mul. ☺ Igal juhul ise need kaevikud ei tekkinud, vaid ikka minu ja Fiskarsi labida üsna sujuvas koostöös. 

Esimene kiht mulda sai eemaldatud. Siis aga tegi ilm vingerpussi ja ujutas mu kaevamiseala üle...

Sama situatsioon teisest vaatenurgast. Taamal minu truu abiline Fiskarsi labidas sirgel seljal töö jätkamist ootamas.

Mida allapoole seda vaevalisemeks töö läks sest kõigepealt mu labidas ja seejärel koheselt ka mina ise sain omal nahal tunda seda va vana tuttavat kivirähast saviklibu. Ei olnud ka see seal kuhugi kadunud. Aga mina oma jonni ei jätnud sest töötahe oli mul jätkuvalt suur nagu seltsimees Lagunovil Kreisiraadiost ☺

Sügavamaale jõudes kohtusin ma saviga ja leidsin maa seest drenaazitoru mille sinna 1999. aasta suvel olin kaevanud. See toru võis pensionile minna....

Aegajalt kippus vesi mu töömaad valluama sest taevas ei tahtnud mitte just alati vett kinni pidada kuid raskuste kiuste ma selle kaeviku ka lõpuks valmis sain. Siin oli suureks abiks elektri jõul töötav sukelpump koos pika voolikuga. Ees oli juba teine ja mitte vähem tähtis töö...

Läbi suurte ponnistuste see müüri kaevik valmis sai. Paremal pakendis ootab paigaldamist geotekstiil.

...ja paigaldatud see ka sai, tuli puudugi, kõlbas jätkamiseks ka peenravaip...

Ja olengi nüüd jõudnud seisu kus sai alustatud müüri ladumisega. Kuna sel ajal mul betoonivõimekust polnud, otsustasin laduda müüri kuivmüürina. Kivide vahed said täidetud paekillustikuga. 

Esimese kivirea ladumisega sai algust tehtud. Rasked kivid said kohale toodud traktoriga...

Müür kerkib jõudsalt...

Müür ongi maapinnaga tasa. Edasi ehitan järgmisel aastal. Vee tiiki tagasipumpamine on alanud...

2017. aastal piirdusingi müüri ladumisega maapinna tasandile. Mul oli antud olukorras kõige tähtsam tiiki võimlikult ruttu vee tagasipumpamine et kaladel oleks normaalsemad elutingimused ja nad saaksid hakata tutvuma ka müüri vee alla jääva osaga. Kuna mul oli sellel 2017.aasta suvel ka kodus teisigi ehitusprojekte käsil siis ainult tiigile pühenduda polnud mul mahti. Näiteks eelmisel suvel lammutatud lehtla asemele sai ehitatud avar puidust terrass. Selle terrassi ehitusest ja mis sellest terrassist edasi sai, sellest kirjutan lähemalt mõnes eraldi postituses.

Paari päeva jooksul pärast müüri kõrguse maapinnaga võrdsustamist, täitus tiik veega maksimalse võimaliku tasemeni. Mis mul nüüd viga tiigi veetaset vastavalt soovile tõsta. Mul ju uhke pumpla ja lisaks veel eraldi voolukapp kus eraldi lüliti selle jaoks küljes. Ole vaid mees, keera lülitit ja vesi tuleb. ☺

Vee tiiki pumpamine läbi 2016. aasta suvel paigaldatud toru.

Sel suvel oli mul veel palju tööd mis rohkem või vähem haakusid ka tiigiga. Uus värskelt rajatud terrass piirnes tiigiga. Kõrvalhoone külge pandud vihmaveesüsteemi äravool toimus mõõda maa-aluseid torusid tiiki. Tiigi aeraatorsüsteemi tarvis said soetatud moodsamad akud jne. 

Ülejäänud suvi mõõduski tiigi jaoks veerohkena, kalade jaoks olid seal elutingimused head. Ka omal paitas vett täis tiik silma. Terrassil istudes oli tiigile väga kaunis vaade. Tiigi uuem osa on vähemalt veealuses osas kenasti kivide-müüridega palistatud. Vaid tiigi vanemas osas on eriti just kirdekallas veel üsna korrastamata moega ja mullane. Aga mõned aastad hiljem sai ka see korda tehtud kuid sellest juba edaspidi. Lisan nüüd mõned pildid 2017. aasta suve teisest poolest. 

Droonivõte tiigist. Kogu tiik ei mahtunud siiski korraga pildile.

Vaade tiigile põhjasuunalt üle tiigi vanema osa.

Vaade tiigi uuemale osale suunaga loodest kagusse.

Sama vaade pisut kaugemalt...

Vaade tiigi uuemale osale kagust loodesse.

Vaade terrassilt suunaga edelasse.

Vaade tiigi lõunakaldalt üle tiigi põhja suunal

Vaade edelasse üle tiigi uuema osa.

Vaade edelasse tiigi vanema osa kirdekaldalt. Tiigi vanem osa oli sel ajal märksa taimestikurikkam mis on jäänuk madalama veetaseme aegadest...

Nagu piltidelt näha siis tiigi üldilme on aastaga drastiliselt muutunud. Seda just veetaseme ja lääne-loode poolse kaldavööndi muutuste tõttu. Tiigi vanemas osas peale veetaseme muutuse olulisi uuendusi pole veel toimunud,

Järgmised kuud tiigi juures suuremaid muudatusi ei toonud, seega ei hakka ma siin pikemalt peatuma. Lisan vaid paar pilti talvest 2017-2018.

Talv oli lumevaene. Tiigile tekkis püsiv jää alles jaanuaris.

Vaade veebruarikuisele (2018) tiigile suunaga põhjast lõunasse...

2018. aasta oli tiigi ajaloos taas märgiline aasta. Minul oli sellesse aastasse planeeritud üsna töömahukad tööd: tiigi uuema osa loode- ja läänekaldale rajada umbes 50 cm kõrgune müüristik. Läänepoolsesse tiigi kaldasse aga kiviktaimla. Otseselt nende töödega hakkasin pihta juunis kui sai kaevatud kiviktaimla müüristiku tarvis vundamendikraavid.

Hakatuseks sai nööridega maha märgitud müüride piirjooned ja kooritud pealmine mättakiht.

Seejärel sai labidale hagu antud ja hakatud kraave kaevama müürivundamentidele.

Tiigivesi kippus kraavidesse vägisi sisse trügima...

Lõpuks kui kraav valmis, sai see täidetud kivide ja killustikuga...

...ja seejärel kaetud betoonikihiga.

Ka tiiki vee juurdepumpamist ei saanud jätta unarusse...

Alustatud sai tiigipooolse kumera müürilõigu ehitusega. Paika sai ka toru elektrikaablite ja veetoru jaoks...

Müüride pealsed said kaetud betooniga. Betoon fikseerib ka osaliselt alumisi lahtiselt laotud kive...

Tiigi läänepoolses nurgas sai paika pandud esimesed kivid...

Müür hakkab kerkima. Kivid said seotud betooniseguga.

Kivikamakad ootamas müüriladumist...

Toruotsa juures sai valatud alus seadmekaevu jaoks...

Järgmisel päeal sai juba alustatud seadmekaevu ladumist. Kasutasin selleks vanu korstnakive...

Veel kiviladumist ja müüristiku kagupoolseim nukk hakkab juba ilmet võtma...

Müüristik võtab üha enam ilmet. Ka seadmekaevu tipp saab paekivist vooderduse...

Kagu suunast vaade...

Müüride vahele jäävalt alalt said murumättad ja muld eemaldatud...

...ja täidetud, kivide, killustiku ja osalt ka betooniga...

Müüri kagunuka juures sai maasse kaevatud plastvaat koskede pumba jaoks, ümbrus betoneeritud, paigaldatud pump ja veetorustik....

Säärane Hiina päritolu pump sai pumbakaevu paigaldatud. Väga vintske ja tubli tööloom☺

75 mm kanalisatsioonitoru, koskesid veega varustamiseks, sai veetud läbi seadmekaevu...

Seadmekaevu said paigaldatud voolukontaktid kosepumba ja muude seadmete elektriga varustamiseks...

Särtsukaablid. Peenem kulgeb seadmekaevust pumbakaevu. Jämedam, 5-sooneline on maakaabel mis sai veetud seadmekaevuni kõrvalhoonest...

Veidi kaugemalt vaade....

Seadmekaevu ülaosa lõplik viimistlemine. Lisatud sai pritsmekindel voolukontakt ka väljaspoole...

Minitiigi paigaldamine tulevase kiviktaimla keskele. Taamal käib aiamaja ehitus terrassi peale....

Pumbakaev sai kenamad "rakked"

Müürid on peaaegu valmis. Taamal aiamajal katus peal...

Veevoolukanalid ja torud on paigas. Esimene veekatsetus....

Üks koskedest...

Kiviktaimlasse sai lisatud mulla ja killustiku segu. Seadmekaev ja pumbakaev said puidust kaaned ja lillekastid...

Lilled. Valminud on ka majapoolne müüri osa....

Vaade hiljuti rajatud koskedele. Müürid ja kiviktaimla on veel lagedad ja elutud...

Sirge müürilõigu peale said samuti tehtud mullalalad alpiaia taimede jaoks...

Vaade müüridele ja koskedele tiigi vastaskaldalt...

Kiviktaimlasse saabusid esimesed taimed...

Taimed kiviktaimlas. Mägi-ebaküpress vajas esialgu päikese eest varjutamist...

Asi võtab ilmet: kiviktaimlas on elu käimas. Taamal tiigi lõunakaldas leidis omale kasvukoha raagremmelgas "Kilmarnock"...

Lillekast petuuniatega seadmekaevu kaanel. Taamal, kunagise lehtla asemel võtab ühe enam ilmet ehitusjärgus aiamaja....

Vaade tiigile ehitatava aiamaja eest...

Veel üks vaade kiviktaimlale...

Nagu piltidest näha saingi oma 2018. aasta suveks tehtud plaanid mis tiigiga seoses, tehtud. Valmisid müürid, kosed ja kiviktaimla. Samuti maa-alune elektiliin kõrvalhoonest seadmekaevuni. Muidugi päris valmis pole siiski midagi. Alati on vaja veel kuskilt täiendada, kui vaja ümber ehitada, miskit juurde ehitada jne. Igal juhul olen 2018. aastaga rahul. Lisaks tiigiga seotud tegemistele lõin kaasa ka aiamaja ehituse juures mis oli tegelikult mu isa projekt. Sellest aiamajast teen hiljem eraldi postituse. Ahjaa, tiigi koski toitev pump töötab mul päikeseenergiaga. Seetõttu töötabki see vaid päevasel ajal kui on piisavalt päikest. Nii et ehast koiduni pump puhkab. Samuti pilviste ilmadega ja loomulikult ka talvehooajal. Nii ei pruugi see aga jääda tulevikus kui tõstan oma päikesepaneelide ja akupanga võimekust. Unistus on lisaks öisele koskede tööle lisada tiigi äärde ka öövalgustus.

2019. aasta tõi samuti tiigi juures kaasa uuendusi. Suurim töö on aiamaja ja tiigi vahelise kitsa maariba muutmine terrassiks. Selleks sai see maa-ala kõigepealt mullast puhtaks kooritud, paljastus 2000. aastal rajatud müürist allesjäänud osa, selel pealne betooniga kindlustatud, seejärel valatud kogu maa-ala peale peale armatuuriga betoonkiht, sinna omakorda veel terrassilauad. Tiigi poole sai tehtud prussidest piirded et keegi jommis peaga või lihtsalt kogemata üle järsu kalda tiiki ei sulpsataks. Oli üsna töömahukas projekt. Selle käigus õnnestus mul lõhkuda ka peegelkaamera objektiiv kui see eemal statiivil seistes tööde käiku salvestas ja tuule poolt pikali puhuti ja see objektiiv ees vastu maad prantsatas. Otse loomulikult oli  objektiiv kasutuskõmbmatu. Nii et millegi hea juures peab alati olema ka halba. Enne seda kui asusin seda tiigiga piirnevat terrassilaiesndust laudadega katma, sai hoopis kumera kaldajoonega tiigisopi ääes palistatud betooniga et luua puhtam kaldaäär ja siduda kindlamalt paika mõne aasta eest paigutatud munakivid. Enne seda aga sai lihtsalt nautida ilu mida pakkusid uuenenud tiik, kiviktaimla ja kosed. Lisangi siia hakatuseks mõned fotod kevadistest hetkedest.

Kiviktaimla lööb päev-päevalt üha enam särama...

Vaade üle kiviktaimla ja tiigi aiamaja suunal...

Maikuine kiviktaimla...

Ka müüri peale tekib enam värve...

Siis kui kõik tahab õitseda ja vohada....

Vaade edelasse üle terve tiigi...

Müüripealne täies ilus....

Juuni alguses algas mu isal üks projekt seoses tiigiga. Nimelt suplussilla rajamine. Silla ehitas ta pea täies ulatuses ise. Mina abistasin vaid silla kaldavundamendi valamisega, silla sinna kinnitamisega, sillapiirete montaaziga ja värvimisega.

Sild leidis asupaiga tiigi kagukaldasse...

Silla kaldavundamendi valamine. Vundamendisüvendit kaevates sattus Fiskarsi labidas vastasseisu ka seadmekaevu suunduva elektrikaabliga. Mul polnud see maa sisse peidetud särtsu-uss enam üldse meeles nii et mõned täkked ikka tulid, mis alles hiljem kui see kõik juba betooni all oli, tunda andis. Korgid ei tahtnud kuidagi sees püsida. Vana hea meger aitas mul leida paar veel töökorras kaablisoont ja kosed said jälle tööle ☺

Kaldavundament sai valmis...

Said paigaldatud ka puuduolevad lauad ja esimene värvikiht sai ka peale pintseldatud...

Lõplik sillavalmimine jäi juba juuli keskpaika...

Sild sai päris viisakas. Stabiine ka. Seal peal võis julgesti käia, kartmata vettesulpsatamist. Mõnus oli ka sillal lihtsalt istuda, jalad vees. See aitas nii suvise palavuse leevendusabinõuks kui ka lihtsalt jalgade leotamiseks. Järgmine suurem projekt oli aiamaja ja tiigivahelise ala betoneerimine. Alustatud sai sellega peale jaanipäeva. 

Kõigepealt tuli labidaga maha koorida liigne killustik ja muld...

Edelapoolne ebastabiilsem kaldalõik sai ka esimeses järjekorras betooniga fikseeritud...

Seejärel sai madalamaks kooritud veel kirdepoolsem ots mis piirnes vana tugimüüriga...

Ka vana tugimüüri pealset tuli kohati betooniga fikseerida...

Seejärel said paigaldatud terrassilaudadest tehtud šaalungid, mis oligi kavas ka hiljem paika jätta...

Pandud sai ka armatuur. Tagapool paistab kaablikõri kuhu sisse panin IP kaamera jaoks nii elektri- kui ka internetikaabli...

Järgmisel päeval sai tehtud betoonivalu...

Paari päevaga oli betoon täiesti kõva. Paremal õitseb roomav metsvits mis kasvab meil aias looduslikult....

Peale aiamaja ja tiigi vahelise ala betoneerimist meil veel betoonitööd ei lõppenud. Kavas oli ka kogu kaarjas tiigikallas äsja valatud betoonteest kuni tiigi kose pumbakaevuni ära palistada betoonäärisega. Seda tööd saigi järjekorras järgmisena tegema hakatud.

Alustuseks tuli ära koorida tiigi kaldaga piirnev mättakiht. Kahjuks tuli välja kaevata ka suurem osa kaunitest roomavatest metsvitstest....

Seejärel sai valatud esimene betoonikiht...

...ja ka teine kiht...

Sillast pumbakaevuni kaldalõik sai valatud järgmisel päeval. Vee sissepumpamise toru jäi ka nüüd kenasti betooni sisse. Foto tehtud mõni päev hiljem....

Juulikuus sai taas ette võetud aiamaja ja tiigi vaheline valatud ala. Kõigepealt said tehtud prussidest tiigi poole piirded.

Prussidest terrassipiirde ehitamine, kvaliteedikontroll tööd hindamas...

Minu isa piiretele värvimiseelset lihvi andmas...

Seejärel värvisin piirded puidupeitsiga...

Ettevalmistused terrassilaudade paigalduseks...

Ja paika need terrassilauad ka said...

Ehituspoest sai toodud võresid. Kahjuks ei olnud neid saada piisavas koguses. Osa piirdeid jäi ilma võredeta...

Selline see võredega ja võredeta osa lõpuks jäi...

IP kaamera jaoks sai tehtud selline katusega postike. Kuna mõnda vigast kohta tuli PVA liimiga täita siis pärast ei tahtnud neisse kohtadesse värvina kasutatud peits püsima jääda....

Hiinast tellitud Sricam IP kaamera sai ka paika. Ma ei kasuta seda ei enamaks kui vaid kodust eemal olles tiigis toimuva jälgimiseks. Samuti on kodust eemal olles sealtkaudu näha milline on ilm hetkel kodus. ☺

Piire jäigi esialgu poolikuks sest soovitud võresid ei saanud ma ehituspoest ma ka hiljem enam. Ei samal aastal ega ka järgmistel aastatel. Vot nii. Igal juhul oli see terrassi laiendus koos tiigiga piirneva piirdega igati omal kohal. Lisaks hubasuse momendile on siin ka praktiline väärtus turvalisuse alal. Pole ohtu et keegi seal üle järsu kaldaääre tiiki sisse sulpsataks. Antud aasta enam, tiigi juures suuremaid ehitiustöid kaasa ei toonud.Jäi vaid üle loodud ilu nautida ja mõelda mida tulevikus veel tiigi juures ära teha saaks. Ja teha on palju. Mu tiik on nagu Tallinna linn mis ei saa kunagi valmis.

Nüüd üks videoklipp tiigi "koskedest," mis on filmitud 14. juulil 2019.

2020. aasta, see kuulus aaasta kui saabus koroonaajastu oli tiigi osas sündmustevaene. Väga pehme talve järgselt kadus tiigil see vähenegi jää juba väga varakult. Nimelt märtsi alguses. 

Kuna ehituslikult tiigi juures sel aastal midagi ei muutunud, lisan siia lihtsalt pilte tiigist mis tehtud 2020. aastal.

Vaade tiigile 2020. aasta 9. jaanuaril. Pole märkigi jääst. Tiigi kosed said töödata, võrguelektriga aga siiski...

Pilt jaanuarikuust tiigil teise nurga alt (21. jaanuar 2020). Vaatepilt meenutab pigem aprilli keskpaika.

Veebruari teises pooles sadas küll rohkelt lund, tiigi ümbrus on lumme mattunud kuid veepinnal hõljus vaid lörtsikiht (27. veebruar 2020)

Lumme mattunud aed. Tiigil võib aimata õrna jääkihti (29. veebruar 2020)

Kevade ootus (6. märts 2020)

Vaade tiigile naistepäeval (8. märts 2020). 

Tiigi kaldamüüridel pakkus juba märtsis silmailu kalju-kukehari. Vasakul paistab veidi ka padjandfloks
(8. märts 2020).

Tuuline aprillipäev. Vaade tiigile vana osa kirdekaldalt Paremal  kaarduvad tiigi kohale 1998. aastal istutatud mägimänni oksad(3. aprill 2020).

Vaade tiigi uuemale osale ja müüridele koos kiviktaimla ja koskedega (4. aprill 2020)

Tiigi lõunakallas (4. aprill 2020)

Tiigi uuema osa kagukallas koos suplussillaga (7. aprill 2020)

Vaade tiigile kaugemalt kirdesuunalt. Esiplaanil tiigi vanem osa. Aiamaja (vasakul)katusele said märtsis päikesepaneelid milledest on kasu ka tiigil (foto aeg: 23. aprill 2020).

Vaade tiigile eelmisel aastal rajatud terrassilaienduselt (29. aprill 2020). 

Üks väheke liikuvam pilt tiigist. Kassid-kalamehed uurivad kalu (2. mai 2020). 

Vaade tiigi vanema osa kirdekaldale (4. mai 2020).

Varahommikune vikerkaar tiigi taustal (5. mai 2020).

Päikseline lehekuu päev tiigi kaldal (6. mai 2020).

Vaade kiviktaimlale ja minitiigile selle keskel (10. mai 2020).

Tiigi ümbrus läheb aina rohelisemaks (10. mai 2020).

Margareetamuru tiigist edelas (18. mai 2020). 

Õitsevad padjandfloksid tiigi kaldamüüris. Tagaplaanil kalju-kukehari (22. mai 2020).

Tiigi vanemas osas laiutab vesikupp. Õiteni on veel aega... (22. mai 2020). 

Mägimänni alune tiigi põhjakallas (22. mai 2020).

Killuke kiviktaimlast tiigi kaldamüüridel (23. mai 2020).

Tuulisest ilmast tingitud lainetus tiigil (31. mai 2020).

Juunikuine tiigi kiviktaimla (6. juuni 2020). 

Juuni on külluse aeg (7. juuni 2020).

Paduvihm tiigil (8. juuni 2020).

On võhumõõga õitsemise aeg... (16. juuni 2020).

Suvi ongi käes... (22. juuni 2020). 

Vaade tiigi müüridele, kiviktaimlale ja koskedele suplussillalt (23. juuni 2020).

Vaade tiigile läänest (23. juuni 2020).

Kalju-kukeharjad õitesse puhkemas...(25. juuni 2020).

Suvehommikune vaade tiigile (26. juuni 2020). 

Lilleehtes suplussild (26. juuni 2020). 

Vesi kosele voolamas (28. juuni 2020). 

Ilusad suveilmad said selleks korraks läbi... (2. juuli 2020).

Minitiigi kaldal õitseb roomav metsvits, kosepump pumpab vett minitiiki, kust see edasi koskedele voolab... (19. juuli 2020).

Selline tavaline suvehommik tiigi kaldal... (23. juuli 2020). 

Südasuvine vaade tiigile: vesikupp ja pilliroog vohavad, keegi püüab kala... (25. juuli 2020).

Tiik udusel suvehommikul (31.07.2020).

Kiviktaimla ja kosed (2. august 2020).

Tiigiäärne terrass (20. august 2020). 

Soe septembriõhtu... (16. september 2020).

Oktoobrikuine õitseja - kivikilbik (1. oktoober 2020).

Udune oktoobrihommik (5. oktoober 2020).

Roheluse hääbumise aeg... (25. oktoober 2020).

Väsimatu õitseja, veel oktoobri lõpuski (31. oktoober 2020).

Novembri halluses... (17. november 2020).

Talv läheneb kiirel sammul... (20. november 2020).

Tuledesära pimedal ajal... (30. november 2020).

Esimene jõulupüha (25. detsember).

Ja läbi see 2020. aasta piltides sai. 

2021. aasta tõi tiigi jaoks peale aastast pausi taas suuremaid muudatusi. Seda siis eelkõige tiigi vanema osaga seoses. Nimelt sai sealne kaldaäär korda tehtud. Kui vanema osa kagukallas sai korrastatud juba 2019. aastal kui sinna sai tehtud terrassi laiendus siis tiigi kirde-, põhja- ja loodepoolne kallas olid jäänud suurema tähelepanuta. Nüüd sai see viga parandatud. Alustatud sai töödega juuni alguses. Kasutasin ära kõik oma vähesed puhkepäevad. Puhkust mul sel suvel polnud kuna koroonakriisi tõttu võtsin oma puhkuse välja juba märtsis ja kasutasin selle sel ajal hoopis Saksamaale tollase pruudi juurde reisimiseks. See on juba eraldi jutt ja siin rohkem ei peatu. Tagasi tiigi juurde. Hakatuseks sai lahti kaevatud tiigi lauge kirdekallas. Loomulikult tegin seda tööd käsitsi, labidaga sest mingit kaevamise mehhanismi mul ju pole ja pealegi labidaga saab täpsemalt kaevata. 

Kaevetöödega sai alustatud tiigi kirdekaldast...

Muld sai ära veetud traktoriga. Niipalju sai ikka tehnikat kasutada. Tiigi põhjanurgas, mägimäkki kõrva kasvas suur ebaküdooniapõõsas. See jäi kaevetöödele ette. Samas ei tahtnud ma vana põõsast hävitada. See sai ümberringi sügavalt lahti kaevatud, seejärel koormarihm alt läbi ja traktori frontaallaaduriga sai see koos mullapalliga ca 150 kg kaaluv taim süvendist välja tõstetud. Ebaküdoonia edasisest käekäigust niipalju et oma uue asukoha leidis see ca 15 m endisest asukohast põhja-kirde suunal, kuhu see sai kenasti maha istutatud, ohtralt kastetud ja võttis uue kasvukoha omaks. 

Tiigi kirdekalda kaevetööd, esiplaanil ebaküdooniapõõsas mis sai traktori abil välja tõstetud...

Kalade säästmiseks sai veetaseme alandamisega tiigis viivitatud niipalju kui võimalik. Seetõttu sai esimene mullakiht ära kaevatud kohe ka tiigi loodekaldalt. Seal oli pilliroog tunginud oma risoomidega kaldasse ja raskendas kaevamist. Lisaks kasvasid seal ka päevaliiliad mis tegid selle kaldalõigu tõeliseks juurterägastikuks. Lisaks oli seal palju kive, mida sai sinna varasemate tiigi kalda kindlustamistööde käigus maetud.

Tiigi vanema osa loodekallas, kaevetöödega on ka seal alustatud (juuni 2021).

Pilliroo- ja muude taimede risoomidest läbipõimunud pinnast oli üsna keeruline kaevata aga tehtud see sai...

Kui esimene mullakiht eemaldatud, sai tiigis pumba abil veetaset oluliselt alandatud ja sain kaevikuid mida müüride jaoks kaevasin veel sügavamaks kaevama hakata. Tiigi kirdekaldal ilmus lagedale ka osa torust mis tiigi algusaegadel sai maa sisse kaevatud veevarustuseks mis tõi vett salapärasest veeallikast mis hakkas tegutsema peale suuri vihmasadusid ja ka kevadiste suurvete aegu kuid mis juba ammu ei toiminud. Igal juhul korralik töö omal ajal. Seda tõendab ka järgnev foto:

Osa kunagisest tiigi veevarustustrassist mille millalgi '90te teises pooles olin paigaldanud...

Loomulikult sai see toru eemaldatud kuna see ei täitnud enam ammu oma ülesannet ja jäi ka mulle ette. See süvend sai terves ulatuses sama sügavaks kaevatud ja seejärel selle põhi betooniga ära valatud. Valamise tegin kahes osas: pool ja pool. Kuna mul oli puhkepäevi jaopärast siis lihtsalt korraga suuremat valamist ette võtta ei jõudnud ja betoneerimine on üsna töömahukas töö, eriti veel kui betooni segada mõnikümmend meetrit tööobjektist kaugemal betoonisegistiga ja sealt sis käsikäruga vedada betoon kohale. Mõnusalt füüsiline töö ja eks oma kõhurasva on ju tarvis vahel põletada ka ☺ Esimese betoneerimispäeva õhtuks oli seis selline nagu järgneval fotol: 

Esimene ports betooni sai valatud, sel päeval rohkem ei jõudnud sest järgmisel päeval tuli taas tööle minna (15. juuni 2021).

Betooni eesmärk on kindlustada rajatava madalama tiigisopi põhi kalade poolse sonkimise tekitatud erosiooni vastu. Samuti toetada mõõda kaldaääri rajatavaid tugimüüre. 

Samal ajal jätkusid tööd ka tiigi vanema osa loodekaldal. Seal sai samuti süvendd lõpuni kaevatud. Kaldast väljakaevatud kivid sai pandud ajutiselt eraldi vaalu, nagu alloleval fotol ka näha on.

Valmiskaevatud süvend tiigi vanema osa loodekaldal, enne tugimüüri ehitamist (20. juuni 2021).

Need kivid läksid loomulikult hiljem rajatava tugimüüri täiteks, see oli ka põhjus miks need kivid sinna vaalu "ootele" jätsin. Olgu ära märgitud ka see, et kuna enamus minu ajast tuleb olla tööl ja vaba aega on vähe siis tuli pikkadest ooteaegadest ka teistmoodi tagasilööke. Nimelt ühel järjekordsel päeval kui olin tööl ja müüriladumine seetõttu viibis, saabus äikesevihm ja ujutas "kaevikud üle. Tagatipuks varises veel mägimännipoolne kaldalõik sisse. Võttis ikka vanduma küll ☺

22. juunil 2021 tabas mind väike tagasilöök kui ootamatu äikesevihm tööala üle ujutas ja ka kaldavaringu põhjustas...

Kui ükskord vaba päev saabus, tuli oma väärtuslikku vaba aega kulutada veest lahtisaamisele ja pori eemaldamisele süvendist. Tehtud see sai ja müüri ladumisega sai algust tehtud. Alustatud sai korraga nii tiigi kirde- kui ka loodepoolses osas müüri ladumisega. Kasutatud sai ikka paekive, mida taas ostsin ühest paekarjäärist Järvamaal. Jaanilaupäeval sai korraldatud ka isemoodi päästeoperatsioon. Nimelt teadsin et tiigi vanemas osas on põhjas üks ränkraske aga väga ilus kivi. Tegu on mingit sorti basaltse kihilise vulkaanilise kiviga mis mul tiigi algusaastatel oli kenasti tollase "poolsaare" ääres silmailu pakkumas. Siis aga vajus koos teiste kividega  tiigipõhja kuhu oma suure raskuse tõttu ka jäigi. Nüüd tuli mul kinnisidee: see kivi peab sealt põhjast välja saama ja leidma koha hiljem rajatavas kiviktaimlas mägimänni all. Kuna olin valanud sealsamas kõrvalolevas süvendis hiljuti betoonpõhja ja majapidamises oli olemas selline tore ratasetel "kraana" millega garaazides automootoreid maha tõstetakse siis sai see tõsteseadeldis organuseeritud sinna süvendisse, betooni peale. Kivile koormarihm ümber ja kraanaga tõstes tuligi see lagedale lausa mängleva kergusega. Korraks sai see kivi tõstetud betooniga valatud ala peale, seejärel sai "kraana" veetud üles tiigi kaldapeale ja sealt omakorda sellesama "kraanaga" see kivi tiigist päris välja tõstetud. See päästeoperatsioon õnnestus superhästi. 

Tiigipõhjast väljatõstetud omapärane kivi (23. juuni 2021)

Kivi ära päästetud, sai pühendutud müüride ladumistele. Lisan selle illustreerimiseks ka mõned fotod.

Müüriladumine tiigi kirdesopis on täies hoos. 

Müüriladumine tiigi loodekaldal: nn fassaad sai laotud ilusamatest kividest. Muuri sisemus sai täidetud igasugu kiviprahiga ja vahed täidetud vedela betooniga.

Selline seis oli tiigi kirdesopi müüride ehitusel 27. juunil 2021.

28. juuni 2021. Vastavalt müüride kerkimisele sai hakatud vett tiiki tagasi pumpama. Tiigi kirdesopi betoonpõhi on jäänud vee alla.

Kivide rida tiigi kirdesopi suudmes tähistab tiigi endisaegset kaldajoont. Need kivid jätsin sinna alles. Kaladel hea kõhtusid sügamas käia ☺

28. juuni 2021. Vaade tiigi loodepoolsele ehitatavale müürile. Osa sellest on jäänud juba vee alla. Kaablid paremal on päikeseelektri- ja internetikaablid. Need paigutasin hiljem mujale. 

1. juuli 2021. Tiigi kirdemüür on kerkinud maapinna tasandile. Tiik on taas veega täitunud.

2. juuli 2022. Vaade tiigi kirdesopile põhja suunalt. Teha on veel palju...

Lõpuks sai kirdemüüüri pealne betooniga tasandatud. Ajutiselt sai ehitusala piiratud aiavõrguga, et koerad-kassid ei pääseks oma käpajälgi betoonile jäädvustama...

Kui kirdemüür sai valmis juuli alguses siis loodepoolse müüri valmimine  jäi veidi hilisemasse aega kuna paekividest tuli puudu ja neid tuli juurde osta. Viimatimainitud tegevus aga eeldas raha olemasolu. Seda va krabisevat pole mul aga alati vabalt võtta. Nii ka seekord kuni tuli oodata päästvat palgapäeva.  See selleks. Kirdemüür sai jäetud taotluslikult madalam. Maapinnast oma kümmekond cm kõrgem. Kohati ka rohkem.  Sinna peale tulevad hiljem lillekastid - lillepotid. 

Valminud tiigi kirdemüür. Tiik laienes selle müüriprojektiga seoses kirde suunal veidi üle meetri. Mägimänni all ootavad maakivid oma edasist saatust...

Samal ajal kui ühes tiigi otsas käib ehitustegevus siis tiigi teises otsas võis jälgida õieilu. Paar aastat tagasi ostetud vesiroos "Attraction" otsustas hakata lõpuks õitsema. 

Vesiroos "Attraction" hakkas õitsema tiigi lõunakaldal (12. juuli 2021). 

Enne  seda kui  mul tekkis võimalus teha rahaline väljaminek ja osta paekive koos kojutoomisega, võtsin ette mägimänni aluse. Mul oli juba mõnda aega vaimusilmas rajada sinna maakividest kõrgpeenar-kiviktaimla hapu- ja varjulembesematele taimedele. Lisaks sinna keskele ka pisike veesilmake purskava veesambakese ja sellest välja voolava "mägiojakesega." Mõeldud-tehtud. Kõigepealt saigi paika seatud veesüsteem. Veesilma jaoks sai kasutatud plastikust seguanumat. Sinna sai sisse puuritud auk, veetoru jaoks. Kuidas see välja näeb piltlikult ongi kenasti nähtav alloleval joonisel: 

Veesilma paigaldus mägimänni alla. Korraks sai juba testiks vesigi sisse lastud. 12. juuli 2021.

Pumba selle veesüsteemi töölepanekuks pidin küll ostma ja tegema märkimisväärse väljamineku aga asi oli ka seda väärt. Kui veesüsteem paigas, alustasin kivide paigaldusega. Kuna maakive on omal territooriumil vabalt võtta kivihunnikust siis traktoriga need ka varakult kohale veetud said. Kivid sai laotud kiviktaimla piireteks. Esialgne visioon oli mul märksa suurejoonelisem: nimelt pool meetrit laiem maja suunal, ohverdades selleks ka veidike sissesõiduteest. See aga leidis nüüd kahjuks juba kadunud isa tugevat vastuseisu. Et autod ja muud masinad ei mahtuvat enam läbi sealt kõrvalt kuigi seal ruumi ikka oli. Aga see selleks, isa sõna jäi peale ja tõmbasin oma kiviktaimlat veidi koomale. Eks nii mõnigi tore taim jääb nüüd istutamata vähesema ruumi süül. Aga elan üle, teen kuhugi mujale ka mõne varjupeenra. Veesilmaks kasutatav segunõu sai suures osas liiva sisse maetud ja pealmise osa ümber laotud betooniga paekive (niipalju mul neid veel oli).

Veesilm võtab ilmet. Ka ojake mis vee tagasi tiiki juhib on valmis (14. juuli 2021).

Samuti sai tehtud ojake, mille tegin võimalikult käänulise. See sai valmistatud betoonist. Viimast tuli mul mitmel korral modifitseerida kuna vesi kippus minema sinna kuhu poleks tohtinud, nimelt vesi kippus väljuma ojasängist enne kui see jõudis tiiki ja viis kaasa ka kümneid kilosid liiva mis voolas koos veega otse loomulikult tiiki. Mina ise olin tööl ja ei näinud-kuulnud midagi. Igal juhul ootas mind "tore" üllatus peale pikka tööpäeva. Mis parata, tuli ojasängi kõrgemaks teha ja vaadata kriitilisemalt üle ojasängi paigutatud kivikesed et need vett ülearu ei paisutaks. Tiiki uhutud liiva sain suures osas õnneks kätte, kuna see oli voolanud hiljuti valatud betoonpõhja peale. 

Üks väheke liikuvam pilt ka veel ehitusjärgus veesilmast...

Lõpuks said ka maakivid lõplikult pika ja ka betooniga fikseeritud. Sellesama rajatava kiviktaimla ja kirdemüüri vahelisele alale rajasin pisikese trepikese, et pääseda hõlpsamalt ka seal tiigi osas veepinna ligi, kasvõi kastmisvee võtmiseks. Jaanilaupäeval tiigipõhast päästetud vulkaaniline kivi leidis koha kiviktaimla müüri peal, kohe trepi kõrval.

Vaade valmivale kiviktaimlale mägimänni all. Esiplaanil trepp tiigi veepinna juurde pääsemiseks. 

Mägimänni alune kiviktaimla teise nurga alt. Taimed on veel puudu. Taamal paremal ootab jätkamist tiigi vanema osa loodepoolne müür.

Juuli lõpuks sai ka see müür oma kõrguse kätte ja pealt betooniga silutud. Aiavõrk on ees seniks kuni betoon on kivinenud.

Mägimänni alune kiviktaimla. Keldri trepi ehitusele ette jäänud sõnajalg sai päästetud ja istutaud kiviktaimlasse. Plaanis on mul seal kividel ka sammalt kasvatama hakata.

Loodepoolne müür on ka valmis. Suve hakul varisenud ja seejärel taas täidetud kaldalõigul veel muru ei kasva...

Suuremad tööd tiigiga selle müüri valmimisega saidki 2021. aastaks tehtud. Pisemaid töid ikka tegin. Tiigiga piirnev aiamaja esine sai isetehtud betoonkividest sillutise. Samuti tegin pisikestest isetehtud betoontellistest aiavaasi mis leidis koha tiigi kirdepoolsel müüril. 

2022. aasta tõi tiigi jaoks ühe olulise muudatuse. Nimelt sai sel aaastal valmistatud tiigi jaoks kaua planeeritud ülevool. Ülevoolu torustik sai maa alt viidud ligidaloleva kraavini, mille põhi jääb tiigi maksimaalsest tasemest ligi meeter madalamale. Ligikaudu nii sügavale sai ka äravoolu torustik pandud, et saaksin sama toru kasutada ka tiigi veetaseme alandamiseks kui on vaja teha mingeid töid mis jäävad allapoole tiigi tavapärast veetaset. Kõige töömahukam osa oli kraavi kaevamine. Kraav tuli ju ligi meeter sügav ja vaid labidalehe laiune. 

Ülevoolutoru kraavis (juuni 2022). 

Seega seda kaevata oli üsna ebamugav. Lisaks ruumikitsikusele tungis kraavi ka vesi. See küll voolas juba paigaldatud toru kaudu kohe minema kuid märg ja porine oli seal see olemine ikkagi.  Eelnevalt paigaldatud magistraal-äravoolutorule sai maa sisse jäetud y-kolmik, et saaksin sinna hiljem ühendada tiigi ülevoolu torud. Sealt y-kolmikust ma kaevamist alustasingi. Kaevasin teatud jupi maksimaalse sügavuseni ja paigaldasin kohe selle y-kolmiku külge ühe 2-meetrise jupi 110 mm kanalisatsioonitoru. Seejärel kaevasin järgmise 2- meetrise toru jaoks piisavalt pika kraavilõigu, paigaldasin toru ja sain toruga kraavi osa juba uuesti mullaga ära täita. Niiviisi liikusin tiigile üha lähemale. Tiik oli siis veel ääreni vett täis. Mul oli plaanis sedasama värskeltpaigaldatud torustikku mõõda tiigi veetase alla lasta. Torud paningi juba sel põhjusel nii maksimaalselt kui võimalik paika, et tiigist tulvav vesi ei haaraks kraavist eriti mulda kaasa ja ei erodeeri kraavi laiemaks. Kui viimaks tiigi kaldast augu läbi rammisin, hakkaski vesi suure hooga tiigist välja tulvama.  Veevool oli nii intensiivne et suur osa veel lahtises kraavis olnud lahtisest savist kanti vee poolt torustikku ja sealt omakorda edasi aia taha kraavi. 

Tiigivesi koos saviga tulvamas aiatagusesse kraavi (juuni 2022).

Isegi kivid, millest mõned olid kastanimuna suurused või isegi suuremad, kanti suure hooga kraavi. Sain selles veenduda kui käisin kraavis toru otsa juures käega veevoolu katsumas ja vastu peopesa tuhisesid päris suure hooga kivid. Kividest kogunes kraavi põhja märkimisväärne kuhi. Seega äravoolaval veel on suur jõud. Kui tiigi tase oli langenud kraavi põhja tasemele, sain lõpuks paigaldatud viimase torujupi, mis tuli " rammida" läbi tiigi kalda tiigi sisse. Nüüd sai kraav lõplikult ära täidetud mullaga. Murumättad pärast veel omakorda peale. Nagu eespool mainisin sai sama ülevoolutoru otsa tehtud ka tiigi tühjendussüsteem. Selleks sai ülevoolu toru otsa pandud  kolmik. Keskmine haru sai suunatud üles kuni soovitud veetaseme kõrguseni ja toru kaitseks jää lõhkuva mõju eest sai valmistatud betoonist "torn." Kolmikust otse lähtuva toru otsa sai ise valmistatud siiber mida avades saangi vett tiigist välja lasta kui on soov veetaset alandada.

Ülevoolutorustiku alumine osa koos vundamendi šaalungitega (13. juuni 2022).

Pildil näha olevad šaalungid said betooni täis valatud. Peale betooni kivinemist sai paigaldatud vertikaalne ülevoolutoru. Peale toru kaitsva kivikehandi valmimist paigaldasin omavalmistatud siibri. Viimane sai  tehtud mehaanilise ajamiga, et saaksin seda akutrelliga lahti ja kinni liigutada. 

Siiber on valmis ja ootab paigaldamist (15. juuni 2022).

Siibri raami tegin parema materjali puudumisel (õigemini raha puudumisel) puidust, sest seda oli käepärast võtta. Loodetavasti vee all puit väga kiirelt mädanema ei kipu. Siibri lehe tegin tsingitud plekist. Ajami põhiosa moodustab 8 mm keermestatud latt mis on läbi raami külge kinnitatud mutri. Latti läbi mutri kerides veab latt endaga kaasa ka siibri lehte. Nagu eespool mainisin kasutan kerimiseks akutrelli mille otsa saab selleks puhuks pandud 13 mm padrunvõti. Selle pöörlemissuunda muutes on mugav siibrit kas kinni või lahti kerida. Siibri sissevooluava sai kaetud võrguga, et vee väljalaskmisel tugev veevool tiigist kalu kaasa ei kisuks. 

Ülevoolu "torn" on valmis. Paigaldatud on siiber. Vee tagasipumpamine on alanud (15. juuni 2022). 

Kui ülevool valmis, hakkasin tiiki vett tagasi pumpama. Otse loomulikult kasutasin niipalju kui sain vee pumpamiseks päikeseenergiat. Veetaseme tõustes avastasin üsna pea et siiber ei pea täielikult vett. Väike veenire voolas ülevoolu kaudu välja. Õnneks vee leke siiski peatus üsna lühikese aja jooksul. Ülevoolu "torni" ülaossa panin väikese jupi 110 mm kanalisatsioonitoru, et saaksin teha veetasemele peenhäälestust ja vesi koos prahiga voolab paremini ka üle õhukese toruseina kui üle laia kivipinna.  Kui tiik vett täis sai, selgus kurb tõsiasi, et vesi hakkas pressima sealt kohast kus maa-aluse toru paigalduseks hiljuti kraav sai kaevatud ja hiljem küll täidetud sai pinnasega. Lihtsalt see pinnas polnud kuigi vettpidav ja see ala kust vesi välja pressis, jäi juba tiigi maksimaalsest tasemest omajagu allapoole. Lisan veel, et seda maksimaalset veetaset polnud jõutud veel saavutatagi kuna vesi ülevoolutorust sisse voolama veel polnud jõudnud hakatagi vaid jäi selleks vee lekke avastamise ajaks veel oma 3 cm allapoole. Ei olnudki siin muud pääsu kui siiber avada, vesi alla lasta, seejärel kraav uuesti lahti kaevata tiigi kalda äärest. Väljakaevatud muld sai minema veetud ja asemele toodud mitu kärutäit varasemalt tiigist väljakaevatud savi. Viimane sai kraavis tambiga hästi tihedaks tambitud. Uuesti tiiki veega täites oli põhjust nägu naerule vedada sest tiigi kallas pidas nüüd nagu talle per*e, nagu mu kadunud isa armastas õelda. Nüüd lõpuks nägin ka ülevoolu toimimise ära. 

Ülalolev videoklipp on salvestatud 11. juunil 2023. Ehk tegelikult juba ligi aasta hiljem pärat ülevoolu valmimist. Siin on näha ülevoolu toimimist. Nagu näha siis ülevoolutorusse voolav vesi haarab kaasa ka tiigis ulpivat prahti ja niiviisi ka puhastab tiigi pinda prahist. Seega toimib ülevool ka skimmerina. Koos veega ärakantud praht satub maa-alusesse torustikku ja sealt omakorda lõpuks aiast väljaspoole jäävasse kraavi, kus see settib kraavi põhja. Setted muutuvad seal mudaks, mida tuleb aegajalt labidaga kraavipõhjast välja visata. Mõlgutan mõtteid, hakata seda muda kasutama kompostimisel, kuna tiigi pinnalt kantakse kokku nii taimset kui ka loomset kraami mis kokkuvõtteks moodustavad üsna toitaineterikka muda mida võiksin kasutada näiteks lillemulla valmistamisel. 

Kui vesi voolab tiigist välja, peab see kuskilt ka sisse voolama. Sellest on tegelikult olnud eespool juba ka päris palju juttu. Nüüd on sellest siiski vaja uuesti rääkima hakata põhjusel, et vajalikuks on osutunud sissevoolutoru asukohta muuta. Põhjus on selles et senine sissevool ja hiljuti rajatud väljavool jäävad väga lähestikku. Nende vahekaugus on vaid meeter. Seda on aga tiigi tsirkulasiooni ja tõhusama veevahetuse jaoks väga-väga vähe. Seega oleks otstarbekas viia vee sissepumpamise toru väljavoolu suhtes tiigi kaugeimasse ossa ehk ideaaljuhul tiigi vanema osa kirdepoolsesse kaldasse. Tehniliselt oleks seda aga üsna keerukas teostada. Seega läksin kergema vastupanu teed. Uue veetoru haru sai maa sisse kaevatuna suunatud aiamaja suunas, selle alt läbi ja omakorda aiamaja ja tiigi vanema osa vahele jääva läbikäiguterrassi alt läbi. Toru mahtus ilusti terrassi alt läbi ja vajadust ajutiselt selle lauad eemaldada polnud.  Veetoru ots jäi kenasti terrassi alt välja turritama. Piisavalt kaugele tiigi ülevoolust, et tekiks pea kogu tiigi ulatuses toimuks veevahetus. Vana ja uue torustiku hargnemispunkt jäi elupuuheki äärde, selle värava lähedusse mille kaudu pääseb aiast maakeldri juurde. Torustiku hargnemispunkti sai paigaldatud selektorkraan, mille tellisin selleks ekstra Hiinast. See võimaldab pumbast tulevat vett suunata kas senisesse sissevoolu või uude sissevoolu. Miks tahtsin säilitada vana sissevoolu? Sellel sissevoolul oli minu jaoks sentimentaalne väärtus. Kuna see on juba nii palju aastaid tiiki veega varustanud, oli see omamoodi vaatamisväärsus ja ka armsaks saanud. Olgugi, et selle ots on koerte poolt ära näritud.  Mu kadunud isal, kes oli ikka paras kuldsuu ja ei löönud risti ette ka pikantsematele väljenditele, nimetas seda tiiki palistavast betoonkaldaäärisest väljaturritavat musta toru ühe üsna labase ja ropu sõnapaariga. Isa ütles selle kohta lihtsalt "n****i m**n."Poliitkorrektselt õelduna kõlaks see: Aafrika päritolu meessoost isiku suguelund. 

Vana sissevool tiiki oma hiilgeaegadel (aprill 2020). 

See selleks. Igal juhul see selektorkraan võimaldab vett suunata nii sinna isa poolt roppu moodi ristitud vanasse torusse kui ka minu äsja paigaldatud uude torusse võ lausa mõlemisse korraga. Viimasel juhul on veevool mõlemist torust nõrk, kuna vesi peab ju jagunema 2 toru vahel. Kuigi ma seda vana sissevoolu enam kasutada ei kavatse, võimaldab see veevoolu jagav kraan tekitada vahel nostalgiat kui vesi tuleb tiiki ka vanast sissevoolust. 

Nii voolab vesi tiiki uuest asukohast (juuli 2022). 

2022. aasta tõi tiigi jaoks veelgi uuendusi. Nimelt mu vennal tekkis idee tuua ära meie ühisest sünnikodust vana kaevupump. Ka emale meeldis see idee. Saigi siis päris juuni lõpus seal ära käidud onuga (isa vend) kellel on auto koos järelkäruga. Sünnikodu asub, õigemini asus Ollepa külas. Seda maja pole kahjuks enam ammu alles. See põles maha 1987. aastal. Ka  teised hooned on ajaga kas ise lagunenud või laguneda aidatud. Alles oli jäänud keset õuet vaid vana kaevupump. See saigi sealt akuketaslõikuriga lihtsalt maha saetud ja järelkäruga ära toodud. Mul oli juba idee algusest peale plaan panna see kaevupump kuhugi tiigi äärde ja paneks sealt elektripumba abil püsivalt vett välja jooksma. Alguses oli kaevupumba täpne asukoht veel lahtine. Kaalusin erinevaid variante aga lõpuks jäi parimaks variandiks tiigi uuema osa edelakallas. Tegin sinna kividest kaevukese, mille sisse see kaevupump hiljem paigldatud saigi. Mul oli soov panna ka kaevupump ka käsipumbana funktsioneerima. tegin selle jaoks kõrvalolevast kosepumbakaevust eraldu torustikugi koos klapisüsteemiga. Tegin ka kaevupumbale uue kolvi. Kahjuks käsipumbana see siiski tööle ei hakanud. Seega see teostus oli surnult sündinud. Viga oli just kolvis, õigemini kolvi klapis, mis ei hakanud toimima. Jätsin selle idee soiku ja keskendusin kaevupumba ühendamisele elektripumbaga. Ka see elektripump sai kosepumpadega ühisesse kaevu ja sealt sa ka torustik toodud pumbakaevu kaevu. On ikka sõnademäng! ☺Kaevu tegin siis omavalmistatud betoonkividest. Ülemine äär sai tehtud ka omavalmistatud betoonplaatidest ja hiljem ilusti mõrdiga ühtlaseks silutud. Tulemus jäi üsna viisakas esimese korra kohta. 

Kaevupumba jaoks sai tiigi äärde ehitatud miskit kaevusarnast (august 2022). 

Kaevust sai tehtud ka väljavool tiiki, et vesi saaks käia ringiratast. Kaevu ja tiigi vahele jäi veel ruumi ka lillepeenra jaoks, sinna istutasin habenegid. Nende õitsemist näeb alles 2023. aasta suvel. Kaevupump ise sai vett jooksma pandud juba augustis. Kasutasin "ajamina" 500W võimsusega tühjenduspumpa. See oli aga üsna "vooluröövel." Nii et see oli ajutine lahendus kuni mõne ökonoomsema pumba leian. Igal juhul vee jooksmine kaevupumbast oli üsna efektne vaatepilt. Üks Tsink-Plekk-Pangki leidis omale asukoha kaevupumba konksu otsas. Nostalgia missugune!

(täiendamisel)